maavarasid. 3.3. Peitvara Sageli võib leida, et tänapäevased lahendused õiguslikele probleemidele on tulnud Rooma õigusest. Üheks näiteks võib tuua peitvara (thesaurus). Peitvara on asi, mille omanik on selle leidmisel teadmata ning jääbki teadmata (AÕS §103 meil peitvara kohta, mis sätestab, et peitvara omanik ei ole teada ning kuulub sellele kelle maalt see leiti). Probleem tekib siis, kui peitvara leitakse võõralt maatükilt. Vastavalt eelklassikalisele printsiibilisele teooriale, mis tõlgendas omaniku õigusi asjale äärmiselt laialt, jääb asi pärast selle leidmist võõra maatüki omaniku ainuomandisse. Eelklassikaline õigusteooria (3. saj keskpaik eKr 82. a eKr) rõhutas tsiviilõigusliku omandi puhul omaniku tahet ning omakasupüüdlikust, mille tulemusena üldse asjad omaniku omandisse saavad. Nii on vastavalt eelklassikalisele õigusteooriale ka asi, millest omanik ise teadlik pole, ikkagi tema omandis. Klassikaline teooria (82. a eKr 27
küsimustes vastuseid andma ja eraõigust õpetama. Sellest hetkest kadus preestrite monopol õiguse üle ja seda võib pidada eelklassikalise õigusteaduse alguspunktiks. Eelklassikalised juristid, nn veteres olid esimesed, keda mõjutas kreeka filosoofia. Täpsemalt hakkasid kolmandal sajandil enne Kristuse sündi Rooma õigusteadust mõjutama stoa koolkonna loomuõiguslikud vaated,1 mis olid aluseks eelklassikalise õigusteaduse printsiibilisele mõtlemisele. See omakorda aitas kaasa ka Rooma õiguse eraldumisele religioonist, seega üldse ilmalikustumisele. Tähtsamateks eelklassikalise perioodi juristideks olid lisaks Tiberius Coruncaniusele Sempronius Sophus2, Sextus Aelius Paetus Catus ning eelklassikalise ajastu viimane suur jurist Quintus Mucius Scaevola, kes kirjutas järgnevate juristide jaoks mõjukaima loomuõigusperioodi teose De iure civili. Quintus Muciuse surma-aastat
annaabi.ee 
