ning eeldust, et põhjendid on deskriptiivsed ja võlgnevad oma kunstikriitilise kasulikkuse ja relevantsuse seotusele normiga. 4. Mis on partikularism ja kuidas seda kritiseerida? Tavaliselt kaasneb partikularismiga (nagu ka illusionismiga) usk eetiliste ja esteetiliste hinnangute asümmeetriasse (reeglid on moraalis, aga mitte kunstis) ning eeldus, et printsiipide leidumine teeks kunsti hindamise mehaaniliseks protseduuriks. Partikularismi printsiibieitus esineb kahes vormis, vastavalt sellele, kas eitatakse tugevaid (mingi omadus, mis teeb teose automaatselt heaks või halvaks) või nõrku printsiipe (leidub omadusi, mis on alati positiivsed). Põhjendusena on toodud nelja kaalutlust (mida, tõsi, partikularistid pole sugugi alati suutnud üksteisest eraldiseisvana näha). Kriitika: 1) Erinevuskaalutlus 2) Unikaalsuskaalutlus 3) Erinevate kontekstide kaalutlus 4) Erineva polaarsuse/valentsuse kaalutlus 5
Selle asemel annab kriitika juhised teose vaatlemiseks. Kriitik kasutab ainult kriitilist keelt kui vahendid, et vaatlejad näeksid teost teatud viisil ja mille kohaselt saaks tööd korralikult hinnata. 4. Mis on partikularism ja kuidas seda kritiseerida? Põhjendid kehtivad ainult ühe kindla teose puhul. Sellega kaasneb usk eetiliste ja esteetiliste hinnangute asümmeetriasse ning eeldus, et printsiipide leidumine teeks kunsti hindamise mehaaniliseks protseduuriks. Sellel on kaks printsiibieitus vormi: eitatakse tugevaid või nõrku printsiipe. Beardsley ütleb, et erinevate kontekstide kaalutlus ei pruugi rääkida üldiste printsiipide vastu. Võib juhtuda, et kaks tunnust on mingis teoses vooruseks, aga võib ka juhtuda, et mõlemad ei saa olla teoses korraga teineteist välistamata. Erineva polaarsuse kaalutlusele saab vastata nii, et mõned tunnused panustavad väärtust üksipäini, teised ainult kombinatsioonis muude tunnustega. 5. Iseloomustage generalismi ja tema liike.
annaabi.ee 
