Adamson-Ericu kunstimuuseumi retsensioon
Kuna parema
käega ei suutnud ta isegi pintslit hoida, hakkas ta maalima vasaku käega. 1953. aastal
kutsuti Adamson-Eric siiski tagasi ENSV Riiklikku Kunstiinstituuti.
Viiekümnendate aastate lõpuks taastus ta loominguline potensiaal. Temaatikaks
olid suvised maastikud, lilled, vaikelud, käsitluslaad spotaansem, värviskaala pingelisem
ja kirkam
Tarbekunstnikuna iseloomustavad Adamson-Ericut dekoratiivsed
värvilahendused, pingestatud, julged kompositsioonid ja sageli primitiviseeriv joonis.
Adamson-Eric tõi eesti tarbekunsti uue vaimsuse, laiendas ja avardas tarbekunsti piire.
3
Tegeledes paljude erinevate materjalidega, jäi Adamson-Eric ka tarbekunstnikuna
eelkõige maalijaks. Austustvääriv on kunstniku püsimine kõrgel loomingulisel tasemel
olude ja aegade kiuste ning valmisolek pidevaks muutumiseks.