326 liiki ning liikide arvukuselt on nad meie looduses putukate järel teised. 1. Välisehitus Vähkide üheks tähtsamaks ühistunnuseks on hingamiselunditena talitlevad lõpused (mõnedel rühmadel küll puuduvad). Kõigist teistest lülijalgsetest erinevad vähid eelkõige selle poolest, et neil on pea küljes kaks paari tundlaid, teistel lülijalgsetel on üks paar. Vähkide keha koosneb üksikutest lülidest. Enamikul liikidel on 1620 lüli, primitiivsematel vähkidel 60 või rohkem. Rühmitudes moodustavad lülid keha kolm osa: pea, rindmiku ja tagakeha. Tihti on pea ja rindmik liitunud, moodustades ühtse pearindmiku. Vähkide silmad kinnituvad kas peale või on varte otsas. Rindmiku esimesed kolm jäsemetepaari on sageli muutunud lõugjalgadeks, mis aitavad toitu kätte saada. Kõrgematel vähkidel esineb jäsemeid ka tagakehal. Vähilaadsete pikkus jääb umbes 0,1 millimeetrist 60 sentimeetrini. Jäsemete siruulatus ulatub
millimeetri kui 80 cm pikkusi vähke, kõik ülejäänud mahuvad sinna vahele. Sama mitmekesine nagu suurus, on ka vähkide kehakuju, kehaosade ehitus, värvus, liikumismoodused, eluviis ja paljud teised tunnused. Kõigist teistest lülijalgsetest erinevad vähid eelkõige selle poolest, et neil on pea küljes kaks paari tundlaid, teistel ainult üks. Vähkide keha koosneb üksikutest lülidest. Enamikul liikidel on 16 - 20 lüli, primitiivsematel vähkidel 60 või rohkem Rühmitudes moodustavad lülid keha kolm osa: pea, rindmiku ja tagakeha. Kulinaarses mõttes edestab vähk kõiki teisi koorikloomi nii hinna kui ka maitseomaduste poolest. Maitseomadustelt parim on 500-600 g vähk. Valge liha asub tagakehas, sõrgades ja jalapaarides. Söömisel kasutatakse spetsiaalset pikka ja õhukest homaarikahvlit ning sõrgade ja jalgade koorik purustatakse homaaritangide või pähklitangidega.
magevees ja epifüütidena maismaal. Ehk igalpool, kus leidub vett. Fotosüntees toimib nagu eukarüootidel, kuid pigmentide mitmekesisus suurem kui eukarüootsetel vetikatel. Punavetikad näidis liik Rhodophyta. Liike umbes 400. Nad on levinud troopilistes ja subtroopilistes, harvem parasvöötme meredes, ainult vähesed elavad magevees ja mullas. Nende tallus on paljurakulistest harunevatest niitidest koosnev puhma kujuline, harvem plaatjas või lehtjas, kuni 2m pikk. Kõige primitiivsematel liikidel on tallus üherakuline või koloonialine. Punavetikatel on väga mitmesugune värvus, mis on tngitud pigmentide klorofülli, karotinoidide, fükoerütriini, fükotsüaani esinemisest erinevates hulgalistest vahekordades. Varuaineks on eriline florideetärklis. Pektiinainetest ja tselluloosist koosnevad rakukestad koos vahelamellidega limastuvad vahel nii tugevasti, et kogu tallus muutub sültjaks. Sellepärast kasutatakse neid agari toorainena
tiib. Sõna-sõnalt tõlge oleks seetõttu “soomustiivalised”. Nimi tuleneb sellest, et liblikate tiivad on enamasti tihedalt kaetud väikeste soomustega. Mustrid tiibadel moodustuvad erivärvilistest soomustest. Liblikate anatoomia: pea Enamasti on liblikatel kaks suurt liitsilma, tavaliselt on nende vahel laubal ka kaks pisikest täppsilma. Silmade vahele kinnituvad tundlad. Liblikatel leidub kahte tüüpi suiseid. Kõige primitiivsematel liblikatel on haukamissuised, olemas on funktsioneerivad lõuad. Need liblikad saavad seetõttu süüa ka tahket toitu (nt õietolmu). Suurem enamus liblikatest on aga imemissuistega. Nende suised koosnevad vaid kahest alahuulekobijast ning imilondist. Kuna imilondi siseläbimõõt on väike, saab suurem osa liblikatest süüa vaid vedelikke või ülipeeneid tahke materjali osiseid. Imilondi pikkus on tavaliselt kuni paar-kolm sentimeetrit, sõltudes tugevasti liblika suurusest.
Eluvorm: (x) üherakulised kokkoidid; (x) harunemata niidid; () harunenud niidid () monaadid; () amöboidsed rakud; () palmelloidsed kolooniad Glaucophyta, liitvetikad ehk glaukotsüstofüüdid Rakuehituslikult on: (x) üherakulised flagellaadid; (x) dorsoventraalse ehitusega; (x) kahe viburiga; () harunemata niitjad vormid; () kaetud paksu limakihiga; () amöboidsed vormid Rhodophyta, punavetikad Paljunemisrakud: (x) Viburit ei esine kunagi; () Vibur esineb primitiivsematel rühmadel; () Vibur esineb evolutsiooniliselt arenenumatel rühmadel; () Vibur esineb ainult paljunemisrakkudel Kloroplasti ümbritseb: (x) 2 kihti membraane; () 3 kihti membraane; () 4 kihti membraane; () 5 kihti membraane; () 1 membraan Esineb klorofüll: (x) a; () b; () c Kloroplast sarnaneb sinivetikale järgmiste tunnuste poolest: (x) antennpigmendid on samad: fükotsüaniin ja fükoerütriin; () genoomi suurus on enam-vähem sama; (x) tülakoidid paiknevad
KOORIKLOOMAD · Vähid ehk vähilaadsed ehk koorikloomad (Crustacea) on väga mitmekesine alamhõimkond lülijalgseid. · Tänapäeval tuntakse maailmas umbes 38 000 vähiliiki, Eestis on neid kirjeldatud 326 liiki. · Pärisvähiliste hulka kuulub ka Eestis elav jõevähk. · Vähkide keha koosneb üksikutest lülidest. · Enamikul liikidel on 1620 lüli, primitiivsematel vähkidel 60 või rohkem. · Rühmitudes moodustavad lülid keha kolm osa: pea, rindmiku ja tagakeha. · Tihti on pea ja rindmik liitunud, moodustades ühtse pearindmiku. · Vähkide silmad kinnituvad kas peale või on varte otsas. · Rindmiku esimesed kolm jäsemetepaari on sageli muutunud lõugjalgadeks, mis aitavad toitu kätte saada. · Kõrgematel vähkidel esineb jäsemeid ka tagakehal. Homaar
sarnased. Notochord - keelik (noton = selg, chorde = keelik). Kõigil keelikloomade embrüodel on olemas keelik, see on pikisuunaline, painduv ridvakujuline moodustis seedeelundkonna ja närviväädi vahel. Koosneb suurtest, vedelikuga täidetud rakkudest, mis on pakitud küllaltki jäiga, kiulise koega. Ulatub läbi kogu looma nagu suhteliselt lihtne skelett. Keelikloomad on selle struktuuri põhjal ühte rühma paigutatud ja oma nime saanud. Mõnedel selgrootutel keelikloomadel ja primitiivsematel selgroogsetel säilib keelik ka täiskasvanud loomadel, kuid enamusel selgroogsetel areneb komplekssem struktuur - selgroog. Täiskasvanutel säilib üksnes jäänus ürgsest seljakeelikust. Selgroogsetel on säilinud seljakeelik ja lisanduvad uued iseärasused. Lisaks sellele on enamusel selgroogsetel olemas tulp ridamisi paigutatud skeletiühikutest - selgroog - mille sees asub närviväät. Ka aju on pakitud skeleti sisse - kolju. Kolju ja vertikaalne selgroog moodustavad skeleti ühe telje
on neid kirjeldatud 326 liiki ning liikide arvukuselt on nad meie looduses putukate järel teised. Vähkide üheks tähtsamaks ühistunnuseks on hingamiselunditena talitlevad lõpused (mõnedel rühmadel küll puuduvad). Kõigist teistest lülijalgsetest erinevad vähid eelkõige selle poolest, et neil on pea küljes kaks paari tundlaid, teistel lülijalgsetel on üks paar. Vähkide keha koosneb üksikutest lülidest. Enamikul liikidel on 1620 lüli, primitiivsematel vähkidel 60 või rohkem. Rühmitudes moodustavad lülid keha kolm osa: pea, rindmiku ja tagakeha. Tihti on pea ja rindmik liitunud, moodustades ühtse pearindmiku. Vähkide silmad kinnituvad kas peale või on varte otsas. Rindmiku esimesed kolm jäsemetepaari on sageli muutunud lõugjalgadeks, mis aitavad toitu kätte saada. Kõrgematel vähkidel esineb jäsemeid ka tagakehal. Vähilaadsete pikkus jääb umbes 0,1 millimeetrist 60 sentimeetrini. Jäsemete siruulatus
Rhodophyta. Liike umbes 400. Nad on levinud troopilistes ja subtroopilistes, harvem parasvöötme meredes, ainult vähesed elavad magevees ja mullas. Nende tallus on paljurakulistest harunevatest niitidest koosnev puhma kujuline, harvem plaatjas või lehtjas, kuni 2m pikk. Nagu pruunvetikatelgi, esineb eristumine kudede taolisteks rakkude kogumiteks. Kasv on hajutatud (spetsialiseerunud kasvuvöötmeid ei ole) või tipmine (kasvuvöötmed asuvad talluse harude tippudes). Kõige primitiivsematel liikidel on tallus üherakuline või koloonialine. Elutsüklis puuduvad liikumisvõimelised vormid. Punavetikatel on väga mitmesugune värvus, mis on tngitud pigmentide klorofülli, karotinoidide, fükoerütriini, fükotsüaani esinemisest erinevates hulgalistest vahekordades. Kromatofoorid on enamasti plaatjad, ilma pürenoidideta. Varuaineks on eriline florideetärklis. Pektiinainetest ja tselluloosist koosnevad rakukestad koos vahelamellidega limastuvad vahel nii tugevasti, et
Peaaegu kõigil neil on koda hästi arenenud. Selle alamklassi teod on enamasti lahksugulised, kuid siia kuulub ka hulk mõlemasugulisi. Kõikidele eeslõpusestele on väga iseloomulikuks tunnuseks nõndanimetatud erknideme ristsus. Meeleelundeist on tavaliselt arenenud enamasti küllalt primitiivse ehitusega silmad. Tasakaaluelundid vaagpõiekesed, paar peas asuvaid kombitsaid ning tõelise lõpusega seotud meeleelund haistel. Jalg on enamasti hästi arenenud. Primitiivsematel liikidel on see massiivne, jagunemata, roomamisel talitleva laia tallaga elund. Jala peal on tavaliselt sarvainest või lubjastunud kaaneke, millega tigu võib kajasse peitudes selle ava tihedalt sulgeda. Enamikul eeslõpusestel on hästi arenenud hõõrel. Mõned eeslõpusesed on kohastunud toituma veest sestonit filtreerides või on rööveluviisiga. On ka liike, kes söövad ainult teatud kindlat toitu, näiteks käsni või ainuõõsseid.
000 vähiliiki, Eestis on neid kirjeldatud 326 liiki ning liikide arvukuselt on nad meie looduses putukate järel teised. Välisehitus Vähkide üheks tähtsamaks ühistunnuseks on hingamiselunditena talitlevad lõpused (mõnedel rühmadel küll puuduvad). Kõigist teistest lülijalgsetest erinevad vähid eelkõige selle poolest, et neil on pea küljes kaks paari tundlaid, teistel lülijalgsetel on üks paar. Vähkide keha koosneb üksikutest lülidest. Enamikul liikidel on 1620 lüli, primitiivsematel vähkidel 60 või rohkem. Rühmitudes moodustavad lülid keha kolm osa: pea, rindmiku ja tagakeha. Tihti on pea ja rindmik liitunud, moodustades ühtse pearindmiku. Vähkide silmad kinnituvad kas peale või on varte otsas. Rindmiku esimesed kolm jäsemetepaari on sageli muutunud lõugjalgadeks, mis aitavad toitu kätte saada. Kõrgematel vähkidel esineb jäsemeid ka tagakehal. Vähilaadsete pikkus jääb umbes 0,1 millimeetrist 60 sentimeetrini. Jäsemete
ümber. Muidu peaks areng olema olnud „modulaarne“, st kvantitatiivne kasv ühtlaselt kõigis funktsioonides. Kalloskeha evolutsioon ja anatoomia 1. Evolutsioonis on kalloskega kasvanud ebaproportsionaalselt. 2. Keskkond ühendab peamiselt sekundaarseid ja tertsiaarseid ajukoore välju. Inimesel ja vana maailma ahvidel puuduvad ühendused primaarsete (nägemis)väljade vahel kogu ontogeneesi ajal; primitiivsematel loomadel, näiteks kassidel, on nad varases ontogeneesis veel olemas. 3. Keskkonna ühendused on suuremad sümmeetrilise funktsiooniga ajupiirkondade vahel. Siin pole vastuolu progresseeruva lateralisatsiooni ideega, keerulised piirkonnad on alajaotusega sümmeetriline – asümmeetriline funktsioon, primaarsetel väljadel on ainult sümmeetrilise funktsiooniga piirkonnad. 4. Keskkond ühendab peamiselt (üle 80%) kõrgemaid ajukoore rakukihte (II ja III). 5
Enamikul liikidel moodustuvad basidiospoorid viljakehadel, mis on väga mitmesuguse kuju ja suurusega. Konsistentsilt võivad viljakehad olla vatjad, võrkjad, sitke-kiulised, nahkjad ja isegi puitunud. Eoslava paikneb tavaliselt viljakeha alaküljel. Ta koosneb basiididest, parafüüsidest ja tsüstiididest. Tsüstiidid on parafüüsidest suuremad rakud, mille tipud ulatuvad hümeeniumist välja. Hümeeniumi ehk eoslava kandvat viljakeha nimetatakse hümenofooriks ehk eoslavakandjaks. Primitiivsematel kandseentel on see sile, kõrgemalt arenenutel narmastega, lamellidega või torukestega, mis suurendavad tunduvalt hümeeniumi pinda. Mõnedel liikidel tekivad basiidid otse mütseeli hüüfidel. Kandseened jagatakse basiidide ehituse järgi: holobasiididega kandseened (nt. Kukeseened, külmaseened, pilvikud, riisikad, kivipuravikud ja ka tuletael), fragmobasiididega kandseened (nt. Nõgiseened, mis tekitavad nisu kõvanõge ja nisu lendnõge). 17
Enamikul liikidel moodustuvad basidiospoorid viljakehadel, mis on väga mitmesuguse kuju ja suurusega. Konsistentsilt võivad viljakehad olla vatjad, võrkjad, sitke-kiulised, nahkjad ja isegi puitunud. Eoslava paikneb tavaliselt viljakeha alaküljel. Ta koosneb basiididest, parafüüsidest ja tsüstiididest. Tsüstiidid on parafüüsidest suuremad rakud, mille tipud ulatuvad hümeeniumist välja. Hümeeniumi ehk eoslava kandvat viljakeha nimetatakse hümenofooriks ehk eoslavakandjaks. Primitiivsematel kandseentel on see sile, kõrgemalt arenenutel narmastega, lamellidega või torukestega, mis suurendavad tunduvalt hümeeniumi pinda. Mõnedel liikidel tekivad basiidid otse mütseeli hüüfidel. Kandseened jagatakse basiidide ehituse järgi: holobasiididega kandseened (nt. Kukeseened, külmaseened, pilvikud, riisikad, kivipuravikud ja ka tuletael), fragmobasiididega kandseened (nt. Nõgiseened, mis tekitavad nisu kõvanõge ja nisu lendnõge). 17
Magusatundlikud sensorid: kaks signalisatsiooni mehhanismi: üks on seotud G-valkude ja cAMP ja K +-kanalite sulgumisest tekkiva depolarisatsiooniga, teine IP3 ja rakusisese Ca2+ vabastamisega. 27. Refleksid: nende määratlus, võimalikud klassifitseerimise viisid. Reflekside osatähtsus organismi motoorses talitluses. Refleks on tahtmatu neuraalne reaktsioon spetsiifilisele sensoorsele stiimulile, mis ähvardab organismi homöstaasi või ellujäämist. Refleksid esinevad ka kõige primitiivsematel loomadel, enamasti on neil kaitsereaktsioon nii välise kui ka sisemise ärritaja korral. Seejuures eristatakse tingimatuid ja tingituid reflekse. Tingimatud refleksid on kaasasündinud ehk pärilikud. Enamik tingimatutele refleksidele vastavaid refleksikaari kulgeb läbi seljaaju. Tingitud refleksid on aga elu jooksul omandatud ja nendes refleksikaartes osalevad peaaju eri piirkonnad. Suure osa refleksikaarte puhul läbib erutus aga nii pea- kui ka seljaaju.
??. Nad on levinud troopilistes ja subtroopilistes, harvem parasvöötme meredes, ainult vähesed elavad magevees ja mullas. Nende tallus on paljurakulistest harunevatest niitidest koosnev puhma kujuline, harvem plaatjas või lehtjas, kuni 2m pikk. Nagu pruunvetikatelgi, esineb eristumine kudede taolisteks rakkude kogumiteks. Kasv on hajutatud (spetsialiseerunud kasvuvöötmeid ei ole) või tipmine (kasvuvöötmed asuvad talluse harude tippudes). Kõige primitiivsematel liikidel on tallus üherakuline või koloonialine. Elutsüklis puuduvad liikumisvõimelised vormid. Punavetikatel on väga mitmesugune värvus, mis on tngitud pigmentide – klorofülli, karotinoidide, fükoerütriini, fükotsüaani esinemisest erinevates hulgalistest vahekordades. Kromatofoorid on enamasti plaatjad, ilma pürenoidideta. Varuaineks on eriline florideetärklis. Pektiinainetest ja tselluloosist koosnevad rakukestad koos vahelamellidega limastuvad vahel nii tugevasti,
gametofüüdist. Morfoloogiliselt kujutab ta endast silindrilise jala tipus asetsevat kerakujulist, elliptilist või silindrilist eoskupart, mille sees arenevad eosed. Sporogoon on gametofüüdiga tihedalt seotud, kuna saab temalt vett ja vajalikke toitaineid. Sammaltaimede keha (gametofüüt ja sporogoon) maksimaalne suurus on 60cm. Sammaltaimed on oma ehituse ja ökoloogia poolest lähedased vetikatele. Nagu vetikatelgi, puuduvad neil juhtkoed ja juured. Mõnedel primitiivsematel sammaltaimedel on tallus lamav ja dihhotoomselt harunev ning sarnaneb vetikate tallusega. Viljastamine toimub veekeskkonnas. Sammaltaimedel, nagu vetikatelgi, ei esine puitumist. Levik. Sammaltaimed on levinud kõigil maakera mandritel, kuid ebaühtlaselt. Troopilistel aladel esinevad nad peamiselt mägedes. Väike arv liike on kuivade alade, näiteks seppide asukad. Mõned liigid on epifüütse eluviisiga, kinnitudes puukoorele, mõned kasvavad vees.
tigudest on hermafrodiidid). Ökol. roll: lubikojad lagunevad aeglaselt, moodustavad kivistisi, settekivimeid; vee puhastajad. Kasutatakse keskkonnaseires, toiduks, mõned sisaldavad huvitavaid (ka mürgiseid) keemilisi ühendeid, pärlite tootmine. KOORIKLOOMAD EHK VÄHILAADSED Koorikloomad ehk vähilaadsed kuuluvad lülijalgsete hulka, kogu keha koosneb samuti segmentidest. Enamikul liikidel on 1620 lüli, primitiivsematel vähkidel 60 või rohkem. Hingavad lõpustega. Vähilaadsete pikkus on 0,1 millimeetrist 60 sentimeetrini. 34 Jäsemete siruulatus ulatub mõnedel 3,5 meetrini; maksimaalne kaal on kuni 20 kilogrammi. Vähilaadsed toituvad detriidist, taimedest ja endast väiksematest olenditest, on ka parasiite. Väikesed vähid on tähtsaks toiduallikateks teistele loomadele (vesikirbud, kirpvähid, aerjalalised jne.).
annaabi.ee 
