Õigussüsteemide võrdlev ajalugu
oli andnud usus modernus seega siis konsiliaatorite versioon sulatades kokku saksa
õiguse doktriini. Erinevate õigusallikate rakendamine tõi kaasa nii mõnegi puhtsaksa
normimaterjali ärakasutamise.
Hoolimata pingutustest ei saanud seadustekogu täiusliku seadusandluskunsti eeskujuks,
nagu autorid olid lootnud. Ülesanne ühiskondliku- ja eraelu suhteid detailidena reguleerida
oli liiga pretentsionikas ja lahendamatu, ehkki seadusele püüti anda nii suur ulatus (19 160
§) kui võimalik ja pedantse järjekindlusega täpsustada kõik detailid.
Üldiselt iselomustab seda seadustekogu liiga suur, suisa kriitikavaba isk
mõistlikkusesse, kahtlus kodanike vastutuse suhtes ning vananenud arusaam
ühiskonnast. Selle tegelik põhjus oli, et seadus oli valgustatud despootia ja vana
seisusliku ühiskonna toodang.