Aastalõpu intervjuus Postimehe kultuurilisale tõdes Kajar Pruul eesti kirjanduskriitika olevat kriisis juba tervelt viimane aastakümme. Umbes sama jagu aega elame tõelises kirjandusbuumis, sest mitte kunagi varem pole ilmunud nii palju ja mitmekesiseid eestikeelseid ilukirjanduslikke või sellele pretendeerivaid teoseid. Tagajärjeks on «käärid» ilmuva kirjanduse ja selle kirjandusavalikkuses sünkroonse peegelduse vahel. Ehk teisisõnu: kirjandus elab oma veealust afaatilist elu, mille tunnistuseks on küll ilmumisteated, müügiedetabelid, aga pole kirjanduslikku dialoogi. Ja mis elu elab kriitika, selle dialoogi esmane kindlustaja, kui kriitikas leiab vastukaja vaid viiendik ilmuvast toodangust? Sama üksildast elu kui kirjanduski.
Rahulepingu alusel opteerus Venemaalt Eestisse 38 000 eestlast. Vabadussõja lõpul oli Venemaal 8 umbes 320 eestlaste asundust või keskust ja umbes 190 000 eestlast; rahulepingu kohaselt oli igal Venemaa eestlasel õigus Eestisse elama asuda. Lepingupooled kohustusid mitte lubama oma territooriumil asuda teisele lepinguosalisele vaenulikke sõjavägesid või teise lepinguosalise riigi valitsemisele pretendeerivaid valitsusi (Eestis likvideeritiLoodearmee). Nõukogude Venemaa ei täitnud rahulepingut täielikult: takistati eestlaste opteerumist, suur osa sõjategevuse ajal evakueeritud varadest, sealhulgasVoronezisse evakueeritud Tartu Ülikooli varad, jäid tagastamata, lubatud kontsessioonid (näiteks metsa osas) jäid paberile, segakomisjonid ei lahendanud ühtegi tüliküsimust. Kõigest hoolimata kujunes Tartu rahulepingu sõlmimine ülemaailmse tähtsusega sündmuseks. Rahvusvahelised suhted[
Kui taas usaldame end pildiinfo hoolde, otse ja kõrvu vaadates maali ja selle aluseks olnud fotot, võime näha karakteri, tüpaazi ja näojoonte, rääkimata vanusest, häbematut moonutust. Kindlasti on tegu mitmes mõttes lihtsalt ebaõnnestud portreemaaliga. Samas peab viitama, et sellisena on sel portreel potentsiaali muutuda justkui kinnituseks Suburgi sõnadele / oletustele sellest, millistena mehed näevad avaliku elu positsioonidele pretendeerivaid naisi. Suburg ca 18-25-aastaselt Suburg ca 50-aastaselt? Foto Vello Paluoja õlimaal sarjast Inimesi Eesti kultuuriloos Asta Undla-Põldmäe tõstab juhtkirjalistest statement-artikleist Lindas esile pikema teksti Emancipirt!5 : Teise aastakäigu seitsmendas numbris avaldas Suburg erilise ideelise julguse ja teravusega artikli Emancipirt!.
ees ja sai Venemaa kullafondist 15 miljonit kuldrubla ehk 11,6 tonni kulda. Rahulepingu alusel opteerus Venemaalt Eestisse 38 000 eestlast. Vabadussõja lõpul oli Venemaal umbes 320 eestlaste asundust või keskust ja umbes 190 000 eestlast; rahulepingu kohaselt oli igal Venemaa eestlasel õigus Eestisse elama asuda. Lepingupooled kohustusid mitte lubama oma territooriumil asuda teisele lepinguosalisele vaenulikke sõjavägesid või teise lepinguosalise riigi valitsemisele pretendeerivaid valitsusi (Eestis likvideeriti Loodearmee). Nõukogude Venemaa ei täitnud rahulepingut täielikult: takistati eestlaste opteerumist, suur osa sõjategevuse ajal evakueeritud varadest, sealhulgas Voronežisse evakueeritud Tartu Ülikooli varad, jäid tagastamata, lubatud kontsessioonid (näiteks metsa osas) jäid paberile, segakomisjonid ei lahendanud ühtegi tüliküsimust. Kõigest hoolimata kujunes Tartu rahulepingu sõlmimine ülemaailmse tähtsusega sündmuseks.
annaabi.ee 
