elust Töötas mitmel pool ajakirjanikuna. 1890.a sõitis koos ema ja tulevase naisega Berliini. Berliinis püüdis saada osa sealsest kultuurist. Võttis aktiivselt osa ühiskondlikust elust, 1905.-1907.a revolutsioonist. Käis ära Helsingis, Stockholmis, Ameerikas, Kopenhaagenis, Austrias. 1904.a külastas Krimmi eesti asundusi. 1917.a naases Eestisse tagasi ja hakkas tööle teater “Estonia” dramaturgina. Hiljem töötas ta Eesti Vabariigi diplomaadina, pressiesindajana Kopenhaagenis ja Eesti saadikuna Saksamaal. Eduard Vilde suri 1933. aastal ja on maetud Metsakalmistule. Eduard Vilde elukoht Kadriorus 1925.aastal otsustas riik kinkida kirjanik ja diplomaat Eduard Vildele 60.-ndaks sünnipäevaks maja. Kuid kingiti 6-toaline korter Kadriorus, kus ta elas kuni oma surmani 1933.aasta detsembrini. Alates 1946.aastast asub selles majas Eduard Vilde majamuuseum. Eduard Vilde monumendid Oskar Wilde`i ja Eduard Vilde skulptuur Tartus
toimetuses. 1905. aastal abiellus ta uuesti noore ajakirjaniku Linda Jürmaniga. 1905. aasta lõpul pidi Vilde minema revolutsioonilise tegevuse tõttu maapakku, mis kestis 1917. aastani. Pagulasena elas ta koos abikaasa Linda Jürmanniga Sveitsis, Soomes (1906 toimetas seal satiiriajakirja Kaak), Saksamaal, USA-s, Kopenhaagenis ja mujal. Pärast Veebruarirevolutsiooni tegutses ta 19171918 Estonia teatri dramaturgina. Seejärel töötas ta ka Eesti Vabariigi diplomaadina, pressiesindajana Kopenhagenis ja Eesti saadikuna Saksamaal. Suurimaks tööks pidas Vilde siiski oma kogutud teoste välja andmist. 1927. aastal ostis Vilde endale Kadriorus korteri (praegu asub seal majamuuseum). 1929. aastal valiti Vilde filosoofia audoktoriks. Vilde suri 26. detsembril 1993. aastal ja surma põhjuseks oli südametromboos. Ta oli oli esimene Eesti kultuuritegelane, kes maeti Tallinnas Metsakalmistule. *Pseudonüümid
,,Pisuhänd". Vilde viimane, isa ja poja ärilist konkurentsi kujutav draama ,,Side" ei ole saavutanud eelmistega võrreldavat edu. 1916. aastal ilmunud romaan ,,Mäeküla piimamees" on nimetatud Vilde loomingu tipuks. Selles on kirjanik tagasi pöördunud talupoja ja mõisniku suhete poole, kuid sootuks uues häälestuses. 1917. aastal, naasnud kodumaale, asus Vilde tegutsema ajakirjanikuna, teater ,,Estonia" dramaturgina, seejärel juba Eesti Vabariigi diplomaadina (pressiesindajana Kopenhaagenis ja Saksamaal). Alates 1921. aastast pidi mees ravima oma halba tervist külastades erinevaid välismaa kuurorte. Samal ajal kirjutas ta ka mõned meisterlikud novellid, kuid enamasti tegeles siiski vanade kirjutiste redigeerimisega. Ta nimetati Tartu ülikooli poolt audoktoriks. Tema kogutud teosed ilmusid aastatel 1923- 1935 kokku kolmekümne viies köites. Oma viimaste köidete ilmumist Vilde kahjuks enam ise ei näinud, sest Eduard Vilde suri 26. detsembril aastal 1833.
Ta oleks võinud Matildele lihtsalt öelda, et ta ei ole tegelikult kirjanik. Tänu sellele, et ta selle raamatu sai pidi ta valetama Vestmanile, pidi maksma Piibelehel. 11. Autorist Mõnda eluloost Mõnda eluloost Eduard Vilde sündis 1865ndal aastal 20. veebruaril kell 9 õhtul Pudiveres. Ta isa, Jüri Vilde, oli kubjas Ema Leenu oli toatüdruk 1880. aastal kolis pere Tallinna Silma ja südamehaigus. Peale 1927. aastat töötas riigi pressiesindajana Kopenhaagenis (1919) ja saadikuna Saksamaal (1919 1920). 1920. aastatel elas kutselise kirjanikuna Berliinis ja Tallinnas. Loomingu üldiseloomustus Loomingu üldiseloomustus proosa, näite ja ajakirjanik Olulisemad teosed "Mahtra sõda" ajaloolise triloogia osa (1901) Prohvet Maltsvet" ajaloolise triloogia osa Kui Anija mehed Tallinnas käisid" ajaloolise triloogia osa "Astla vastu" "Pisuhänd" "Külmale maale" (1896)
Ta pani ennast riidesse, riputas uksele sildi "Surnud" ja põgenes laevaga Saaremaale. Seal tohtrid teda kätte enam ei saanud ning ta tervis läks kiiresti paremaks. Eduard Vilde -- (1865-1933) proosa-, näite- ja ajakirjanik. Sajandivahetuseni töötas mitme ajalehe toimetuses mitmes linnas. 1905. aasta revolutsiooni sündmustest aktiivse osavõtu pärast oli sunnitud viibima pikemat aega paguluses, peamiselt Saksamaal, Austrias ja Taanis. Peale 1927. aastat töötas riigi pressiesindajana Kopenhaagenis (1919) ja saadikuna Saksamaal (1919-1920). 1920.aastatel elas kutselise kirjanikuna Berliinis ja Tallinnas. Tema kirjandusliku tegevuse varasem ajajärk oli teosterohke. Suurem osa nendest on orienteeritud kirevale välissündmustikule, näiteks "Musta mantliga mees" (1886), "Kuul pähe" (1891) jt. Ed. Vilde ühiskonnakriitiline suunitlus kujunes välja 1890. aastate algupoolel ja keskseks problemaatikaks oli sotsiaalne ebavõrdsus ja ülekohus, mõisnike ja maarahva suhted
Eestisse naases ta alles 1912.aastal. 1906. aasta suvel Helsingis olles andis Vilde koos Tuglasega välja poliitilist pilkeajalehte ,,Kaak" (seda ilmus kokku kolm numbrit). 1911. aastal käis Vilde ära Ameerikas ja peale seda asus ta elama Kopenhagenisse ning hakkas kirjutama näidendeid. 1917. aastal naases Vilde Eestisse ja hakkas tööle teater ,,Estonia" dramaturgina. Seejärel töötas ta ka Eesti Vabariigi diplomaadina, pressiesindajana Kopenhagenis ja Eesti saadikuna Saksamaal. Suurimaks tööks pidas Vilde siiski oma kogutud teoste välja andmist. 1927. aastal ostis Vilde endale Kadriorus korteri (praegu asub seal majamuuseum). 1929. aastal valiti Vilde filosoofia audoktoriks. Vilde suri 26. detsembril 1993. aastal ja surma põhjuseks oli südametromboos. Vilde on maetud Metsakalmistule. Looming Vilde oli Eesti esimene kutseline kirjanik. Tema loomingu võib jagada kolme perioodi.
Tema kirjanduslikuks kooliks said Lääne-Euroopas elatud aastad. 1905. aasta revolutsiooni sündmustest aktiivse osavõtu pärast oli sunnitud viibima pikemat aega paguluses, peamiselt Saksamaal, Austrias ja Taanis. Vilde naases kodumaale pärast 1917. aasta revulutsiooni.Elu lõpul tegeles Vilde poliitikuna (oli suursaadik Berliinis), kuid siis tõmbus tagasi ja pühendas oma elu kirjandusele.proosa-, näite- ja ajakirjanik. Peale 1927. aastat töötas riigi pressiesindajana Kopenhaagenis (1919) ja saadikuna Saksamaal (1919-1920). 1920. aastatel elas kutselise kirjanikuna Berliinis ja Tallinnas. Oli kaks korda abielus (Antonie Gronau ja Linda Jürmann). Peale esimest purunenud abielu oli armunud noorde Marie Underisse, kuid vastuarmastuseta (Umder hindas teda kui vaid suurepärast kirjanikku). Tema silmahaigusele lisandus veel haige süda. 26. detsembril, 1933 aastal Eduard Vilde suri. Ta matused toimusid 30. detsembril.
annaabi.ee 
