Prantsusmaa pärast Teist maailmasõda
Rahva Ühendus (Rassemblement du Peuple Français, RPF). Vaatamata valimistel saavutatud
edule, saatis ta selle partei 1953. aastal laiali ja jäi poliitiliseks vaatlejaks.
1958. aasta kevadel alanud parlamentaarne kaos ning Alzeeria parempoolsete ekstremistide
pealetung sundisid Rahvusassamblee presidenti René Coty'd tegema kindral de Gaulle'ile
ettepaneku moodustada valitsus ning lahendada Alzeeria kriis. De Gaulle naasis võimule
Neljanda Vabariigi viimase valitsusjuhina, pidades silmas presidendikeskse Viienda Vabariigi
loomist. De Gaulle valitses aastatel 1959-69 Prantsusmaad autoritaarse presidendina. Ta
lõpetas Alzeeria sõja ja tunnustas 1962. aastal Alzeeria iseseisvust. See ei meeldinud
terroristlikule Salaarmee Organisatsioonile (Organisation de l'Armée Secrète, OAS), mis
korraldas talle mitmeid ebaõnnestunud atendaadikatseid. De Gaulle reformis 1962. aastal
presidendivalimiste süsteemi ning sai 1965. aastal esimeseks otsehääletusega valitud
Prantsusmaa presidendiks.