Kuigi Stendhal armastas grandioossust, oli ta vabariigi pooldaja ja omal moel koguni feminist. Ta uskus, et naised on sama andekad kui mehed, pidas nende tähtsusetust avalikus elus kasvatuse tagajärjeks ja kutsus naisi üles õppima duelleerimiskunsti, et solvamise korral saaks nad astuda kahevõitlusse. Sõna "punane" romaani pealkirjas viitab tõenäoliselt Julieni poliitilistele veendumustele: ta jagas lihtrahva seisukohti, kelle hulgast ka ise pärines. "Must" tähistab preestrikuube, millesse Julien, kuigi ta ei olnud usklik, pidi riietuma, et saavutada vaimulikuna ühiskondlikku lugupidamist. Stendhali stiil sai postuumselt suure imetluse osaliseks. Romaanikirjanikul on õnnestunud siduda peenekoeline paatos vaoshoitud iroonia ja kaine vaatlusega. "Ma tean ainult ühte reeglit," on Stendhal öelnud, "stiil ei ole kunagi liiga lihtne ja selge." Ta uskus, et kui kirjutab "lihtsalt ja selgelt", on lootust, et teda mõistetakse, kuigi ei pidanud seda kuigi tõenäoliseks
Teenistus röövis omalt poolt osa nii hinnalisest ajast, mis möödus ääretult kiiresti. Oli ainult kokku lepitud kohtuda kord nädalas kella ühe paiku Athose korteris, sest viimane ei astunud vastavalt oma vandele enam üle oma ukse läve. Samal päeval, kui Ketty külastas d'Artagnani, pidi toimuma järjekordne kokkusaamine. Vaevalt oli Ketty lahkunud, kui d'Artagnan suundus Férou tänavale. Ta leidis eest Athose ja Aramise, kes filosofeerisid. Aramis mõlgutas uuesti mõtet riietuda preestrikuube. Oma harjumuse kohaselt ei laitnud ega julgustanud teda Athos, kes oli selle poolt, et igaühele jäetaks vaba voli. Ta ei andnud kunagi ilma küsimata nõu. Ja pealegi tuli nõu temalt küsida vähemalt kaks korda. Üldiselt arvas Athos, et nou küsitakse vaid selleks, et 374 mitte selle järgi toimida, või kui seda siiski tehakse, siis vaid selleks, et oleks keegi, kellele võiks etteheiteid teha selle andmise pärast. Porthos saabus üks hetk pärast d'Artagnani
annaabi.ee 
