(sillaehitajat või teerajajat – selle termini täpne algupära pole selge), kelle eesotsas seisis riigi ülempreester – pontifex maximus (suurim pontifex). Pontifexide ülesanne oli kanda hoolt üleriiklike pidustuste eest ning sellega seoses pidada arvet ka kalendri ja riiklike tähtpäevade kohta. Pontifexidele lisaks määrati ametisse konkreetsete jumalate pühamute ja rituaalide eest hoolitsevad flamenid ja tuleviku ennustamisega tegelevad augurid. Enamus preestriameteid olid eluaegsed. Preestritel oli suur mõju Rooma riigi poliitika kujundamisel ja nendesse ametitesse valiti sageli tuntud riigimehi. Roomlased suhtusid oma jumalatesse asjalikult. Selleks, et jumalatelt midagi saada, tuli neid kohusetruult teenida, mis tähendas eelkõige annetuste toomist. Kõige olulisemak peeti loomade ohverdamist. Ohvriloom tapeti altari jures, osa tema siseorganitest põletati altaritulel jumalatele, liha söödi aga kohapeal ise ära
varakambrid. Preesterkond Preestrid. Määratud ohvritalitusi polise eest tegema. Rigiametisse määrati ka preestrid. Basileus- käesoleva aasta ülempreester. Arhon- ülemvalitseja. Nemad korraldasid pidustusi ja vastutasid nende läbiviimise eest. Muistsemad pidustused olid arhon-basileuse all ja natuke uuemad (Athena auks ja dionüüsiad) olid arhon-ülemvalitseja all. Arhone määrati loosi teel, st ülepreestriks võis igaüks saada, kelle nimi oli kuskil kirjas. Riiklikult määratud preestriameteid oli veelgi, nt exegetai- tõlgendajad. Oli olemas ka preestrisuguvõsad. Ühe kultuskoha/pühamu ametisse määratud suguvõsa, traditsiooniliselt ära jaotatud. (Hierophantos- pühaduse ilmutaja. Daduchos- tõrvikukandja, kes juhtis rongkäiku pühamusse) Neid suguvõsasid oli palju. See ei tähendanud ,et kõik suguvõsaliikmed olid preestrid, vaid sealt lihtsalt valiti, kes mis ülesannet täidab. Keda ei valitud, see ei olnud. Ei olnud seisus!
annaabi.ee 
