Prantslaste – nagu kõigi kontinentaaleurooplaste – võõraste-pelgus on nende ajaloo valgusel loomulik. Kui ameeriklasi on suhteliselt väga vähe nende territooriumil rünnatud (siit ka 11. septembri šokk), siis Euroopas on võõras mitme tuhande aasta jooksul olnud enamasti ohtlik: kas sõdalane, kes tuleb röövretkele, või haige, kes kannab katku (Euroopas viimane suur laine
Prantslased on oma maasse kiindunud ka sügavamas mõttes: peaaegu ainuke rahvas Euroopas, kust pole olnud ühtki suuremat emigratsioonilainet ei Põhja- ega Lõuna- Ameerikasse (Quebeci vallutajad on ainus erand). Louisiana anti kergel käel ära. Juba Tocqueville märkis, et prantslased küll liiguvad, kuid üksnes oma maa piirides.
Prantslased on immigrante küll edukalt assimileerinud (nt selliste prantsuse kultuuri kuulsate esindajate nagu Charles Aznavour, Yves Montand, Amedeo Modigliani, kuid tõmmunahaliste ja eriti võõrasse religiooni kuuluvate immigrantidega on hätta jäädud.
Prantslaste keisriks ehk imperaatoriks. 1804. aastal võeti vastu Napoleoni „Tsiviilkoodeks“, mis sätestas inimeste võrdsuse seaduse ees. Ta sõlmis Rooma paavstiga kokkuleppe ehk konkordaadi ja katoliku usk kuulutati enamiku prantslaste usuks.
Prantslased on rahavas, kes töötavad 35 tundi nädalas ja võtavad seitse nädalat (palgaga) puhkust igal aastal, kuid nende majandus on ikkagi suuruselt neljas maailmas.
Tulemused kuvatakse siia. Otsimiseks kirjuta üles lahtrisse(vähemalt 3 tähte pikk). Leksikon põhineb AnnaAbi õppematerjalidel(Beta).
Andmebaas (kokku 683 873 mõistet) põhineb annaabi õppematerjalidel, seetõttu võib esineda vigu! Aita AnnaAbit ja teata vigastest terminitest - iga kord võid teenida kuni 10 punkti.
Ukraina kaitse vajab abi. Tee annetus täna!
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
annaabi.ee 
