filosoof ja loogik Charles Sanders Peirce (1839–1914), kelle teosed ei leidnud paraku kõlapinda. USA psühholoog ja filosoof William James (1842–1910) oli see, kes populariseeris pragmatismi seisukohti ning tegi nii uue filosoofia kui ka Peirce’i nime kuulsaks. Ühel heal päeval avastas aga Peirce, et see, mida James nimetas pragmatismiks, ei olnud üldse enam see, millega tema nõustunuks. Nii nimetaski Peirce 1905. aastal selge vahetegemise eesmärgiga oma arusaama ümber pragmatitsismiks (ingl pragmaticism). Terminit pragmaatiline usk (sks pragmatischer Glaube) võib kohata juba saksa filosoofil Immanuel Kantil, kes väitis, et mõnes olukorras, kui teadmisi pole, tuleb lähtuda usust. Ta tõi näiteks arsti, kes pole kindel, mis haigus patsiendil on, kuid peab midagi ette võtma ning tuginebki siis vaid usule: “Sellist juhuslikku usku, mis on siiski aluseks teatud tegudele, nimetan ma pragmaatiliseks usuks.”
Ameerikas kordub sama loogika, mis oli Euroopas. Ta rajab sinna uue legi- ja identieeti otsingu seal (siantislik). Teaduse legitiimsus kandub üle uue filosoofia identieedile. Sionistlik nõrgeneb. Populaarartiklid. Mõistis ennast loogikuna laias mõttes. Seda artiklit peetakse pragmatismi kui filosoofia suuna manifestiks – põhisuund on selgelt ja lihtsalt arusaadaval viisil esitatud. Pragmatism sai tuttavaks William Jamesi kaudu küll. Hakkab ennast pragmatitsismiks kutsuma. Artikli esimene osa on „The Fixation of Belief“. Tõdede fikseerimine tõlkes. On neli moodust, kuidas saab tõdesid fikseerida: kangekaelsuse meetod, autoriteedi meetod, a priori/aprioorsuse meetod, teaduse meetod. Ajalooline kujunemine, üksikindiviid läbib need meetodid järjest. A priori on metafüüsika meetod, s. t. see seostub traditsioonilise filosoofia identieediga (klassikaline teadusemõiste). Teaduse meetod on uues teaduse mõiste tähenduses.
annaabi.ee 
