Ei ole vaja enam tagajärgi mõelda, on saavutatud teadmiste ja tunnetuste tasakaal. James toob pragmatistide ja intellektualistide vaidlusse "kella" näite, kus ta üritab seletada, et oma ideid ei saa täielikult kopeerida ning arutleb probleemi üle nii intellekti kui ka pragmatisti vaatenurgast. James jõuab tõe otsingul nii kaugele, et defineerib tõesed ideed - ideed, mida me saame omaks võtta, tõendada, kinnitada, verifitseerida. Kõige otsustavam erinevus ratsionalistiks ja pragmatistiks olemise vahel on nüüd kõigile näha. Kogemus on muutumises ja meie psühholoogilised tõetuvastused on muutumises nii paljut ratsionalism võimaldab; kuid mitte kunagi seda, et kas tõelisus ise või tõde ise oleksid muutlikud. Reaalsus on igavesest ajast täielik valmisprodukt, kinnitab ratsionalism, ning meie ideede sobimine sellega on see ainulaadne analüüsimatu voorus neis, millest ta on meile juba kõnelnud. Selle sisemise oivalisusena ei ole tõel meie kogemustega midagi pistmist
me saame omaks võtta, kehtestada, tõendada ja verifitseerida. Väärad ideed on need, mida ei saa. Selles seisnebki praktiline vahe, mille tõeste ideede omamine meie jaoks tekitab; see ongi seetõttu tõe tähendus, sest see on kõik, millena tõde teada on. 3. Sobivuse probleem "mittekopeerivate" ideede puhul (kella näide). 4. Milles seisneb Jamesi järgi intellektuaalse hoiaku epistemoloogiline inertsus. Kõige otsustavam erinevus ratsionalistiks ja pragmatistiks olemise vahel on nüüd kõigile näha. Kogemus on muutumises ja meie psühholoogilised tõetuvastused on muutumises nii paljut ratsionalism võimaldab; kuid mitte kunagi seda, et kas tõelisus ise [1715] või tõde ise oleksid muutlikud. Reaalsus on igavesest ajast täielik valmisprodukt, kinnitab ratsionalism, ning meie ideede sobimine sellega on see ainulaadne analüüsimatu voorus neis, millest ta on meile juba kõnelnud. Selle sisemise oivalisusena ei ole tõel meie kogemustega midagi
annaabi.ee 
