objektiiv-teleoloogilist tõlgendamist. Selle kataloogi eeskujuks on 20. sajandi teisel poolel Saksamaal mõjukas olnud Karl Larenzi tõlgendamiskriteeriumite kataloog, kuhu kuuluvad sõnatähendus, seaduse tähendusseosed, ajaloolise seadusandja eesmärgid ja ettekujutused ning objektiiv-teleoloogiline kriteerium. Tähtis on mõista, et seaduste tõlgendamisel ei ole võimalik lähtuda ette kindlaksmääratult üksnes teatud ühest tõlgendamismeetodist ja üksnes teatud pragmaatilistest kaalutlustest, vaid konkreetse kaasuse lahendamisel tuleb tõlgendamisjuhu esinemisel rakendada võimalikult kõiki asjakohaseid tõlgendamisargumente. Grammatiline tõlgendamine Grammatiline tõlgendamine selgitab õigusakti sõnastust keeleliselt, määrates kindlaks sõnade ja lausete tähenduse. Suure tähendusega on keele üldmõistete ja juriidiliste mõistete eristamine. Grammatiline tõlgendamine võib hõlmata sõnaraamatute ja entsüklopeediate
Kuna mõlemad riigid on Euroopa Liidu liikmesriigid, siis on nende puhul muutnud lisaks otsestele suhtele oluliseks ka Venemaa ja Euroopa Liidu vahelised suhted. Võrreldes Soomet ja Rootsit leiavad Etzold ja Haukkala (2011: 255), et Soome on olnud Venemaa ja Euroopa Liidu vaheliste suhte edendajana aktiivsem kui Rootsi. Selle põhjuseks on olnud Venemaa suurem tähtsus majanduspartnerina, mistõttu on Soome lähtunud Venemaa ja Euroopa Liidu suhete puhul oma pragmaatilistest huvidest. Kokkuvõte Soome ja Rootsi puhul on ühiseks jooneks geograafiline asend, mõlemad asuvad Euroopa põhjaosas ning Euroopa tuumikust (Pranstusmaa, Saksamaa) suhteliselt kaugel. Mõlemad riigid ühinesid Euroopa Liiduga hiljem kui enamus Lääne-Euroopa riike. Soome on olnud rohkem tihedamale organisatsioonile orienteeritud ning soovinud läheneda Euroopa tuumikule, Rootsi on jäänud aga rohkem eraldiseisvaks
Luhtunud impeerium: Nõukogude Liit külmas sõjas alates Stalinist kuni Gorbatšovini. Tänapäev, 2010, lk. 256. see oli Brežnevi kindel läbimõeldud plaan või oli ta lihtsalt režiimi vang ning pidi oma otsused tegema lähtudes ideoloogiast? Henry Kissinger on selle kohta öelnud, et „Nõukogude liidrid vajasid kirglikku usku süsteemi, millele nad võlgnesid oma karjääri.“ 3 Impeeriumi liider oli justkui korra, ühtsuse ja legitiimsuse sümbol, kelle ülesanne oli pragmaatilistest vaatepunktist riigikorra tugevdamine.4 Seetõttu võib Brežnevi aja kohta öelda, et suur roll oli ka valitseval ideoloogial, mis seadis kindla raamistiku uue juhi jaoks. Nõukogude Liidu jaoks oli kahtlemata arvestades külma sõja konteksti üheks tähtsaimaks punktiks välispoliitika ja USAga konkureerimine. Brežnevi ideeks oli eelkäiajaga võrreldes rahumeelsem suund – Hruštšovi mängimine tuumasõja piiridel oli tema jaoks liialdus
käitumise seoste seletamises. Normide võimalike erinevate käsitlemisviiside iseloomustused: - norm on keeleline moodustis, mis on esitatud grammatilises vormis (lausena); - norm on ka mittekeeleline tõsiasi (eluliste asjaolude kogum). Tegelikkuses lahendus käsitluse kombinatsioonis. Norme (sh. Õnorme) saab iseloomustada sisuliselt nii süntaktilistest, semantilistest kui ka pragmaatilistest seisukohtadest väga erinevalt. Samas võimalik norme identifitseerida erinevate eluliste asjaoludega (Norm kui sotsiaalne fakt, kui elamus psüühiliselt üleelatud asjaolust jne). K. Opalek on lisaks mitte ainult näinud normi kahe põhimõtteliselt erineva sisustamise võimalusi, vaid ta on - kasutades kõneaktiteooria seisukohti - pakkunud ka ratsionaalse võimaluse Õteaduses sellise dualismi ületamiseks
4. Analüütiline jurisprudents ja kõneaktiteooria tänapäeva õigusmõtlemises Austin, Opalek. J. L. Austini ja K. Opaleki õpetus Normide võimalike erinevate käsitlemisviiside iseloomustused: 1) norm on keeleline moodustis, mis on esitatud grammatilises vormis (lausena); 2) norm on ka mittekeeleline tõsiasi (eluliste asjaolude kogum).Tegelikkuses lahendus käsitluse kombinatsioonis. Norme (sh. õigusnorme) saab iseloomustada sisuliselt nii süntaktilistest, semantilistest kui ka pragmaatilistest seisukohtadest väga erinevalt. Samas võimalik norme identifitseerida erinevate eluliste asjaoludega (Norm kui sotsiaalne fakt, kui elamus psüühiliselt üleelatud asjaolust jne). Analüütilises jurisprudentsis loetakse peamiseks ülesandeks juriidiliste terminite keelelist analüüsi, nende omavaheliste seoste uurimist võimalikult sõltumatult igasugusest välisest kontekstist. 1970.-1980. aastatel oli kõneaktiteooria klassikute John L. Austini ja John R. Searle'i põhiväide,
Normatiivse reguleerimise mõte seisneb võrdses ja määratletud nõudmises kõigile õiguslikus elus osalejatele käituda vastavalt normis sisalduvale regulatsioonile. Õiguskorra normatiivsus tähendab seda, et on olemas teatud käitumise etalon, määr, seotus või kohustuslikkus, millega saab mõõta inimkäitumise kohustuslikkust. Mandri-Euroopa õiguskultuur toetub põhimõtteliselt kahele arusaamisele õigusest: loomuõigusele5 ja positivismile6. Jutt on kas rohkem pragmaatilistest või rohkem kõlbelistest ideedest õiguse mõistmisel ja tähistamisel. Õiguse allikate klassifitseerimise osas tuleb rõhutada, et Eesti õiguskord kuulub germaani õiguse perekonda. Seetõttu tuleb lähtuda sellest, et õiguse allikat määratletakse tavaliselt kui ühiskonna tahtel põhinevat õigust. See tahe väljendub kahes vormis: ta on õhiskonna mõne organi otsus ja siis on tegemist seadusega või kirjutatud õigusega. Kui aga tahe on ühiskonnas paljukordse kordamise tõttu
puudutavad paratamatult normide võimalike erinevate käsitlemisviiside küsimusi. J. L. Austini ja K. Opaleki õpetus Normide võimalike erinevate käsitlemisviiside iseloomustused: 1) norm on keeleline moodustis, mis on esitatud grammatilises vormis (lausena); 2) norm on ka mittekeeleline tõsiasi (eluliste asjaolude kogum). Tegelikkuses lahendus käsitluse kombinatsioonis. Norme (sh. õigusnorme) saab iseloomustada sisuliselt nii süntaktilistest, semantilistest kui ka pragmaatilistest seisukohtadest väga erinevalt. Samas võimalik norme identifitseerida erinevate eluliste asjaoludega (Norm kui sotsiaalne fakt, kui elamus psüühiliselt üleelatud asjaolust jne). K. Opalek on lisaks mitte ainult näinud normi kahe põhimõtteliselt erineva sisustamise võimalusi, vaid ta on – kasutades kõneaktiteooria seisukohti – pakkunud ka ratsionaalse võimaluse õigusteaduses sellise dualismi ületamiseks. Normide mittelingvistiline
väikese toetajaskonnaga huvigruppide sissepääsu – parlamenti pääseksid kõikvõimalike äärmusliikumiste esindajad. Suure tõenäosusega ei suudaks selline parlament kuigi tulemuslikult töötada. Samas avaldab ühiskonna huvide esindamisele olulist mõju ka nn funktsionaalne külg. Valitsus peab tahes-tahtmata hoidma riigi toimivana. See tähendab, et poliitiliste ja ideoloo- giliste eelistuste kõrval tuleb tihti lähtuda hoopis pragmaatilistest, utilitaarsetest asjaoludest. Lihtsalt seletades: poliitik võib ju igasugust udujuttu ajada. Aga kui ta ministriks määrata, peab ta oma uuel kõrgel ametipostil lähtuma reaalsusest, mitte aga mingitest parteipoliitilistest luulu- dest. Igasugune ametikoht paratamatult distsiplineerib inimest. Öeldakse ka nii: seisukoht sõltub ametikohast. Paradoksaalne on ka asjaolu, et suhteliselt kitsal poliitilisel pinnal moodustatud valitsus
annaabi.ee 
