Näiteks vaprus on arguse ja hulljulguse vaheline keskmine. Dianoeetiliste ehk intellektuaalsete vooruste all peab Aristoteles silmas viit teadusliku tegevuse liiki, mistõttu ta käsitleb viimaseid ka oma ,,Nikomachose eetikas". Nende puhul ei taotleta mitte mõõdukat keskmist, vaid parimat, mida on võimalik saavutada. (Delius, Gatzemeier, Sertcan, & Wünscher, 2007) Erinevalt Platoni poliitilisest õpetusest on Aristoteles poliitikafilosoofia kavandatud pragmaatilisena. Platoni utoopiale omase vara ja naiste ühisomanduse lükkab Aristoteles otsustavalt tagasi. Ka tema käsitleb üksikasjalikult kasvatuse probleeme, eriti muusikalist haridust, aga suure osa oma ,,poliitikast" pühendab ta majandust, kodanikuõigusi ja valitsusametite jaotust puudutavatele küsimustele. Uusaegset võimude lahususe põhimõtet ennetades eristab ta riigivõimu elementidena seadusandlikku, täidesaatvat ja kohtulikku võimu. Riiki määratleb ta selle eetilise sihi
Palved sõnastati nii, et neid palveid ainult täita saakski, prooviti välistada võimalus, et palvet ei täidetaks. Palves olid loetletud ka kõik hüved mis ta ootas ja vastu pakkus, palved tuli õigesti välja hääldada, vastasel korral palve kaotab oma mõju. Kui palve ajal tekkis kuhugi viga, siis palve katkestati ning seda alustati uuesti. Sama kehtis ka ohverdamise puhul kui selgus et olitehtud mingi tehniline viga tuli uus ohver tuua. Rooma suhet oma jumalustega on iseloomustatud pragmaatilisena ja varase perioodi puhul võib sellega ka üldjoontes nõustuda. Emotsionaalne vagadus pole Rooma usundile eriti iseloomulik aga nad ise pidasid end kõige jumalakartlikumaks rahvaks. Alates 2saj eKr hakkavad Rooma usundis levima ka Kreeka päritolu kultused (müsteeriumid) ning ka idamaise päritoluga kultused. Erinevate usundite levikut soodusta see, et alates 3-2saj eKr hakkab Rooma ajaloos vallutuspoliitika ning nende vallutuste tulemusel hakkavad võõraste
annaabi.ee 
