teooria aluseks. Postkolonialistlik kriitika on nii teemavaldkond kui teoreetiline raamistik. Teemavaldkonnana keskendub postkol. kriitika koloniaalmaade kirjandusele, kirjandusele, mis arenes koloniseeritud rahvaste seas reaktsioonina koloniaaliseerimisele. Ingliskeeleses terminoloogias kasutati kuni 1980ndate lõpuni mõistet „Commonwealth literature”, kus keskenduti enam kuigi mitte täielikult kolonisaatorite poolt kirjutatud tekstidele. Kui teoreetiline raamistik, on postkolonialistliku kriitika eesmärk mõista ja analüüsida kolonialistlike ja antikolonialistlike ideooloogiate toimimist poliitiliselt, ühiskondlik-kultuuriliselt ja psühholoogiliselt. Siin on näiteks olulised ideoloogilised tegurid, mis ühelt poolt põhjustasid kolonisaatorite väärtuste omaksvõtu (internaliseerimise) koloniseeritud rahvaste poolt ja teiselt poolt kutsusid esile vastuhakku koloniseerijate vastu. 1 Postkolonialistlik identiteet
6. ,,Sinine revolutsioon" ja ,,roheline revolutsioon". Keha- ja maakunst. Yves Klein tuli 1960ndate alguses Düsseldorfi, Beuysi ja Kleini näitus (mida hiljem eitas) Kleinil "sinine revolutsioon" 1960ndatel, Beuysil "roheline revolutsioon" 1970ndatel. Sinine: Y.Klein ,,Sinine Veenus" Ei pea maalima modelle, vaid modellidega. Roheline: Joseph Beuys ,,7000 tamme" (tema peateos- istutas tammesid kõikjale üle maakera). 7. 1980ndate New Yorgi kunstinähtused. Postkolonialistliku teooria ja kunsti enesekehtestamine. Kuna dollar polnud seotud kullaga, krediitkaardi jõudmine massidesse, võlgu elamine kui elustiil. Popmuusika: Madonna eeskujul kasvab feministlik põlvkond naisi. East Village'i kunstikoloonia oli mõneti "kunstimull", mis lõhkes koos "börsimulliga" 1987. aastal East Village kunstikoloonia: Palju noori kunstnikke, kes tahtsid ruttu rikkaks saada. Grafiti, ekspressionism jms, kiiresti maalimine.
Ei puudu ka vähene eksperimentaalsus ja erotism, lõõmav leek Hana ja Kipi vahel ning keelatud armastus Katharina ja Almasy elus. Tehnoloogilisus lööb välja just sõjategevuse ja ametite vallas, nagu lennukid, relvad, lõhkeained ja demineerijad. Kuid globaliseerumine mängib olulist rolli kõrbes kui eikellegimaal, kus inimestel pole vaja rahvust ega määratlevaid nimesid. Sellise teose puhul võib kindlalt väita, et fiktiivsus viitab selgelt postmodernistlikele tunnustele. Postkolonialistliku joonena saab välja tuua koha raamatust, kus Indiast pärit demineeria süüdistas patsienti oma kodumaa usu ja kultuuri rüvetamises, ent ka Nagasaki ning Hiroshima katastroofides. Lisaks heidetakse valgust Inglise kolooniates elavate inimeste suhtumisele läänemaailma vastu. 4. Tööleht „Inglise patsient“ Tegelane Tuum Pealisülesanne Tsitaadid
Diskursioon on reeglitega kehtestatud praktika, millest vastava diskursuse mõjualas viibiv inimene ei pruugi midagi teada. Episteem – diskursuste, väärtuste süsteemi tervik, mis iseloomustab erinevaid ajaloolisi perioode. • Deleuze ja Guattari: nende järgi pole inimese suhtes ümbritsevasse maailma midagi määratletud, pole jäävat korda, kindlat suunda või tähenduslikust. Postkolonialism. (Konspekt eraldi failina). Postkolonialistliku kriitika mõiste. Postkolonialistlik identiteet. Kolonialistlik ideoloogia. Eurotsentrism. Topeltteadvus, mimikri, nn. mittekodusolemise tunne, hübriidsus. (vt. T. Hennoste, Postkolonialism ja Eesti, http://www.kirikiri.ee/article.php3?id_article=201). • Postkolonialistliku kriitika mõiste – a)teemavaldkond – keskendub koloniaalmaade kirjandusele; b)teoreetiline raamistik – eesmärgiks on mõista ja analüüsida kolonialistlike ja antikolonialistlike
kaudu. Postkolonialistlike uuringute spekter on geograafiliselt ja temaatiliselt väga mitmekesine. Näiteks analüüsitakse impeeriumi keelte mõju ja rolli koloniaalühiskonnas, Euroopa ajalooliste ja filosoofiliste „suurte narratiivide” mõju asumaade kultuurile või sellega seonduvalt koloniaalhariduse sõltuvust lääne teadmiste mudelist ja võimust. Postkolonialistliku teadusparadigma üks keskseid küsimusi haakub ka koloniseeriatava vastupanu ja minapildi säilitamise võimalustega koloniaalpäritolu keele diskursuste või narratoloogiliste vormide domineerimise olukorras. Imperialistliku vallutuse aspekt on määranud oluliste protsesside kulgu paljude maailmade rahvaste ajaloos, sh ka Eesti ajaloos ning seepärast võib postkolonialistlik paradigma süvendada ja laiendada
teooria aluseks. Postkolonialistlik kriitika on nii teemavaldkond kui teoreetiline raamistik. Teemavaldkonnana keskendub postkol. kriitika koloniaalmaade kirjandusele, kirjandusele, mis arenes koloniseeritud rahvaste seas reaktsioonina koloniaaliseerimisele. Ingliskeeleses terminoloogias kasutati kuni 1980ndate lõpuni mõistet ,,Commonwealth literature", kus keskenduti enam kuigi mitte täielikult kolonisaatorite poolt kirjutatud tekstidele. Kui teoreetiline raamistik, on postkolonialistliku kriitika eesmärk mõista ja analüüsida kolonialistlike ja antikolonialistlike ideooloogiate toimimist poliitiliselt, ühiskondlik-kultuuriliselt ja psühholoogiliselt. Siin on näiteks olulised ideoloogilised tegurid, mis ühelt poolt põhjustasid kolonisaatorite väärtuste omaksvõtu (internaliseerimise) koloniseeritud rahvaste poolt ja teiselt poolt kutsusid esile vastuhakku koloniseerijate vastu. Postkolonialistlik identiteet
teooria aluseks. Postkolonialistlik kriitika on nii teemavaldkond kui teoreetiline raamistik. Teemavaldkonnana keskendub postkol. kriitika koloniaalmaade kirjandusele, kirjandusele, mis arenes koloniseeritud rahvaste seas reaktsioonina koloniaaliseerimisele. Ingliskeeleses terminoloogias kasutati kuni 1980ndate lõpuni mõistet „Commonwealth literature”, kus keskenduti enam kuigi mitte täielikult kolonisaatorite poolt kirjutatud tekstidele. Kui teoreetiline raamistik, on postkolonialistliku kriitika eesmärk mõista ja analüüsida kolonialistlike ja antikolonialistlike ideooloogiate toimimist poliitiliselt, ühiskondlik-kultuuriliselt ja psühholoogiliselt. Siin on näiteks olulised ideoloogilised tegurid, mis ühelt poolt põhjustasid kolonisaatorite väärtuste omaksvõtu (internaliseerimise) koloniseeritud rahvaste poolt ja teiselt poolt kutsusid esile vastuhakku koloniseerijate vastu. Postkolonialistlik identiteet
Palju on saadud inspiratsiooni eelajalooliste tsivilisatsioonide maapinnajoonistustest. Walter de Maria “Äikeseväli”, Robert Smithson “Spiraalne muul”, Christo “Sissepakitud Riigipäevahoone”. Tuntumad esindajad on Michael Heizer, Richard Long, Robert Morris, Dennis Oppenheim. Anselm Kiefer (s. 1945) Las õitseda sada lille. 2000>>> <<< Anselm Kiefer (s. 1945) Las õitseb sada lille. 1999 7 1980ndate New Yorgi kunstinähtused. Postkolonialistliku teooria ja kunsti enesekehtestamine. POSTKOLONIALISTLIK KUNSTITEOORIA Jean-Michel Basquiat. Pharynx. Õli, lõuend, 1985. > legitimeeris mitte-valgete kunstnike loomingu lääne kunstimaailmas. Multikultuurilisuse mõiste (multiculturalism). 1980ndate murrang Lääne kunstimaailmas - universaalse asemel konkreetne / kontekstuaalne, - dekonstrueerimine, - tsiteerimine, originaalsuse müüdi minetamine, - kohtu-juhtumid, tsensuur (fotode tsensuur;
Guattari risoomne (kultuuri) tõlgendusmudel. Risoomne tõlgendusmudel vs hierarhiline puujuure kujuline (klassikaline) tõlgendusmudel puukujuline teadmistemudel: lõplik, nii on, nõnda jääb risoomne mudel: edasi, edasi, ja .. ja ... ja, ehk, ehk, ehk, pidev jätkuvus, kese on kõikjal Inimese suhtes ümbritsevasse ei ole midagi määratletut, ei ole jäävat korda, kindlat suunda või tähenduslikkust. 23. Postkolonialism. Mis on postkolonialismi kui teoreetilise raamistiku eesmärk? Postkolonialistliku teooria üheks põhifookuseks ongi keerukad suhted koloniseeritud kultuuride omam koloniseerimiseelse kultuuri ja koloniaalvõimude kultuuride vahel. Postkol. kultuurides ei ole võimalik neid kahte poolust selgelt eristada, ‚oma’ on kättesaadav ainult läbi pikaajalise koloniaalkultuuri prisma. Koloniaalimpeeriumite lagunemisega ei kadunud koloniaalvõimu mõju, heaks näiteks sellest on asjaolu, et inglise keel senini paljude endiste koloniaalmaade (üheks) riigikeeleks.
kriitika, erinevused). 31 80.M.Foucault (võimu mikropoliitika, diskursus, episteem, ,,arheoloogiline meetod") 81.Deleuze & Guattari risoomne tõlgendusmudel. POSTKOLONIALISM (konspekt eraldi failina) Koloniaalmaade kirjandus. Teooria on laiem, ei põhine ainult kirjandusele. Eesmärgiks mõista, analüüsida postkolonialistlikku ideoloogiat, poliitikat jne. 82.Postkolonialistliku kriitika mõiste Kirjandusteaduses tõusis postkolonialistlik kriitika omaette suunana esile 1990. alguses, kuid kolonialismi kultuuriline kriitika (II MS lõpust alates), mängis olulist rolli kolonialismivastases võitluses ning on postkolonialismi teooria aluseks. Postkolonialistlik kriitika on nii teemavaldkond kui teoreetiline raamistik. Teemavaldkonnana keskendub postkolonialistlik kriitika koloniaalmaade kirjandusele,
hulgas. Siit tuleneb ka hübriidsuse mõiste, millega tähistatakse sugunenud rahvuste keerulist sisemist hierarhiat ning keele ja kultuuri segunenud olemust. Oma kriitilises lähtealustes on ka postkolonialistlikud uuringud seotud prantsuse poststrukturalistide teadusliku programmiga. Kui poleks Derrida, lacani ja Foucault 1960. - 79.aastatel kasutusele toodud meetodeid ja mõisteaparaati, oleks ka postkolonialistliku teooria pale hoopis teistsugune. Nii hõlmatakse sellesse valdkonda enamus uue humanitaaria ja kirjanduse käsitlemisel kasutatavaid termineid: sugu (ingl.k gender), Teine, võim, keel, diskursus, ideoloogia jne, kuid samas luuakse ka postkolonialistlliku teooria raames uusi mõjukaid mõisteid ja töötatakse välja mitmeid just postkoloniaalsest kogemusest lähtuvad tõlgendus- ja lugemisviisid. Olulisemad teoreetikud: Edward Said, Homi K. Bhabha, Gayatri Chakravorty Spivak 7
Deleuze'i ja Guattari risoomiteooria on olemuselt Freudi klassikalise psühhoanalüüsi kriitika. Traditsoonilise psühhoanalüüsi puhul on subjekt määratletud ihalevana või kadunud ühtsuse poole suunduvana. Deleuze ja Guattari järgi pole inimese suhtes ümbritsevasse midagi määratletut - pole jäävat korda, kindlat suunda või tähenduslikkust. Subjekti mitteteadvus on positiivne ja loov nähtus. Postkolonialism. (Konspekt eraldi failina). Postkolonialistliku kriitika mõiste. Postkolonialistlik identiteet. Kolonialistlik ideoloogia. Eurotsentrism. Topeltteadvus, mimikri, nn. mittekodusolemise tunne, hübriidsus. (vt. T. Hennoste, Postkolonialism ja Eesti, http://www.kirikiri.ee/article.php3?id_article=201). Postkolonialistlik kriitika on ühtaegu a) teemavaldkond - keskendub koloniaalmaade kirjandusele, kirjandusele, mis arenes koloniseeritud rahvaste hulgas reaktsioonina koloniseerimisele.
puudumine. Postmodernism kujutab ümber ruumitaju. Kaubanduskeskused luuakse omamoodi linnakutena, kus suudetakse inimene suunata tarbima mingit konkreetset kaupa. Postmodernistlikus kirjanduses on oluline inimese eksistentsi olemus, tema tarbimisharjumused. Esimesena hakkas sellega tegelema Jean Baudrillard, kes väitis, et bränd näitab seda kes me oleme. Me oleme tarbimisele orienteeritud ühiskond. Inimesi lahterdatakse tarbimise kaudu. Postkolonialistliku kirjanduse tunnusjooni:Algne kokkupuude koloniseerijaga ja põliskultuuri katkemine; Eurooplase rännak läbi tundmata metsiku maa põlisrahvusest giidiga; „Teisestamine“ ja koloniaalse rõhumise erinevad aspektid; Mimicry (koloniseeritavate katse imiteerida rõhujaid riietuses, elustiilis, käitumises ja keelepruugis); Eksiil (tunda end autsaiderina omaenese maal või võõramaalasena Inglismaal); Iseseisvumisaegse joovastuse asendumine illusioonide purunemisega;
Foucault võimuteooria. Kuidas toimib võim F. arvates? Mis on diskursus ja millist rolli see ühiskonnas ja kultuuris mängib? Milline on diskursuse ja võimu suhe? Mida tähendab F. väide, et võim on suhtevõrgustik? Deleuze’i ja Guattari risoomne (kultuuri) tõlgendusmudel. Millisele tõlgendusmudelile see vastandub? Kas niisugune mudel on omane vaid postmodernistlikule kultuurile Postkolonialism. Mis on postkolonialismi kui teoreetilise raamistiku eesmärk? postkolonialistliku identiteedi problemaatika kolonialistlik vastupanu poliitika ja psühholoogia, Kuidas rass, religioon, klass, sugu, seksuaalne orientatsioon, kultuurilised tõekspidamised ja traditsioonid segunevad/asuvad vastuollu üksikindiviidis ja selle läbi kujundavad indiviidi nägemust endast, teistest ja ümbritsevast maailmast? Kas on tajutav teisestumise protsess? Milline on antud teksti suhe kanoonilise (Lääne) kirjanduse kaanonisse, teemadesse, tegelastesse jne?
erinevad psüühilised protsessid lapse lahutamisele emast. Deleuze'i ja Guattari risoomiteooria on olemuselt Freudi klassikalise psühhoanalüüsi kriitika. Traditsoonilise psühhoanalüüsi puhul on subjekt määratletud ihalevana või kadunud ühtsuse poole suunduvana. Deleuze ja Guattari järgi pole inimese suhtes ümbritsevasse midagi määratletut - pole jäävat korda, kindlat suunda või tähenduslikkust. Subjekti mitteteadvus on positiivne ja loov nähtus. Postkolonialism. Postkolonialistliku kriitika mõiste. Postkolonialistlik kriitika on ühtaegu a) teemavaldkond - keskendub koloniaalmaade kirjandusele, kirjandusele, mis arenes koloniseeritud rahvaste hulgas reaktsioonina koloniseerimisele. b) teoreetiline raamistik - eesmärk on mõista ja analüüsida kolonialistlike ja antikolonialistlike ideoloogiate toimimist poliitiliselt, psühholoogiliselt ja kultuuriliselt. Postkolonialistlik identiteet. Kolonialistlik ideoloogia. Teisestamine, nn mittekodusolemise tunne.
annaabi.ee 
