o Aarne Toikka – laste- ja noorteteater o Mai Murdmaa – modernballett 5. Millised teatrikunsti liigid või suunad iseloomustavad neid teatreid? o Rahvusooper Estonia – ooper ja ballett o Tartu Uus Teater – autoriteater o Kanuti Gildi Saal – nüüdistants o MTÜ R.A.A.A.M. – kultuurilooline ja dokumentaalteater o Teater NO99 – postdramaatiline teater 6. Väljendit „eesti teatri esimene postmodernist“ kasutatakse ühe lavastaja kohta. See on Mati Unt. 7. Mõisted: o Roll – tegelane näitleja kehastuses o Etendus – lavastuse ühekordne esitamine o Näitleja – mängib etenduses tegelast o Lavastus – teatrikunsti teos, mis realiseerub etendustes o Näidend – draamavormis kirjalik tekst o Tegelane – fiktsionaalne olend 8. Autori kommentaar näidendi tekstis on remark. 9
sajandit – inimese siseelu kujutamine, psühholoogiliselt veenvad tegelased, ansamblimäng, iga tegelane ja näidend tervikuna vajavad tõlgendamist In-yer-face – napp ja lakooniline keelekasutus; julmad suhted ja vägivald, abstraksted tegelased B.Brecht – eepilise teatri teooria Võõritusefekt – kriitilise distantsi tekitamine lavategevuse ja vaataja vahele. Näidatakse, et näidatakse. (Selgitavad ja kommenteerivad sildid laval, näitleja kommenterib publikule oma tegelast) Postdramaatiline teater väljendab esteetikat. Postmodernistlik teater teater elutunnetust. Dramaatiline Postdramaatiline Tekst (näidend) on lavastuse aluseks Tekst on lavastuses ainult üks osa Märgisüsteemid allutatud tekstile Märgisüsteemid on võrdväärsed Põhitunnused: terviklik lugu, tegevuse Ei moodusta terviklikku struktuuri, edasi viimisele keskendatud dialoog, kuigi sisaldab dramaatilise teatri
Vajalikuks sai lavastaja roll Well-made-play – hakkas levima Prantsusmaal, vastab näidendi struktuuri vormidele e algus, keskpaik, lõpp, kulminatsioon, lahendus, kuid ka mingi trikk, nt teravmeelne dramaatiline sündmus, pole liiga filosoofiline, pigem laiemale publikule. In-yer-face drama e šokiteater e Briti brutalistide teater – pole vormilist konventsiooni, pigem elutunnetuslik hoiak, urbaniseeritud maailma probleem, julmad suhted ja vägivald, abstraktsed tegelased Postdramaatiline teater – Berolt Brecht oli algataja, peamine on võõritusefekt e kriitilise distantsi tekitamine lavategevuse ja vaataja vahel, vahelaulud e songid, kus tegelased ise sündmuskäiku kommenteerivad, selgitavad kommenteerivad sildid laval, näitleja kommenteerib publikule oma tegevust. Postdramaatiline teatritekst ja teater – ühist definitsiooni ei ole, eelnevast traditsioonist eristab negatiivne piir, mitte üks-ühele vastandus, mitte mudel vaid panoraam 7. Režiikunsti ajalugu
e) eriasendis tegelane võib olla näidendi struktuuris keskne, nt Autor, Jutustaja, Mängujuht. Hõivab jutustaja koha, võib mängu katkestada, seda muuta. f) mitteverbaalsed episeerimisvõtted, nt näitlemisviis, kus näitleja demonstreerib rolli, võõritava mõjuga lavakujundus kõik on võõrituse teenistuses. Postmodernne situatsioon heterogeenne ja eklektiline. Suured narratiivid taanduvad. Simulaakrumid ja simulatsioon. Mõtlemiskriitika on hierarhiline. Postdramaatiline teater postdramaatiline ja postmodernistlik teater pole sünonüümid. Postmodernistlik väljendab esteetikat, postdramaatiline elutunnetust (postmodernne situatsioon). Postdramaatilisel teatril on kultuuriline kontekst, seotud meediaühiskonnaga). Loogiliselt ja põhjuslikult järgnevate tegevuste asemel, mis looks tervikliku fiktsionaalse maailma, on tähtsad seisund ja stseeniline dünaamika. Esile kerkivad tinglikkus ja teatri väljendusvahendite eriline keel
Tõmbab vaataja kaasa Äratab vaataja aktiivsuse Paneb tundma Paneb otsustama Vahendab elamusi Vahendab teadmisi Vaataja elab kaasa Vaatajale näidatakse Huvi lõpplahenduse vastu Huvi tegevuse käigu vastu 28. Nimetage postdramaatilise teatri ja teatriteksti tunnuseid. Postdramaatiline teater · Hans-Thies Lehmann, "Postdramatisches Theater" (1999; inglise keeles "Postdramatic Theatre") · Postdramaatiline teater ja postmodernistlik teater ei ole sünonüümid. Esimene väljendab pigem esteetikat, teine elutunnetust (postmodernne situatsioon). Postdramaatiline teater ja teatritekst · Tekst ei ole enam lavastuse keskne komponent, selle generatiivne maatriks, mis määrab lavastuse tähenduse
on allutatud teaterlikkusele. Lisaks teatrivahenditele leiavad kasutust valjuhääldid laval, elektroonilised vahendid – s.t eri vahendeid on väga palju, tegemist on multimediaalsusega. Postmodernismis (mida me ei käsitle, kavas on küll mõned videonäited) jätkub sõnalise teksti „lagundamine“, sageli puudub ooperites traditsiooniline dramaturgia (ekspositsioon, areng, kulminatsioon, lõpetus). Teatriteaduses kasutatakse sellise teatri kohta mõistet „postdramaatiline“ teater. 2. 1950. aastad Traditsioonilises suunas jätkus eelkõige neoklassitsism (Britten, koomiline ooper „Albert Herring“ 1947, „Kruvikeere“ 1954, peaosad kirjutatud Britteni sõbrale ja elukaaslasele tenor Peter Pearsile; Stravinski, Mozarti-stiilis ooper „Elupõletaja tähelend“ /The Rake’s Progress 1951), samuti ka puccinilik liin, viimane just Ameerikas tegutseva itaallase Menotti loomingus („Telefon“ 1947, „Konsul“ 1950).
Põhjendage. - Georg Steineri raamat ,,Tragöödia surm" (1961): maailmas, kus valitseb ratsionalistlik ja individualistlik elutunnetus, ei ole tragöödiale kohta. 59. Millised on koomika allikad ja liigid? Kas nõustute psühholoogiliste ja sotsiaalsete seletustega? Põhjendage. - Poeetika seisukohalt: sageli koomika allikaks mingit laadi hälbimine (kirjutamata) normidest, varjatud puuduste, vigade avastamine. 60. Mille poolest erineb nn postdramaatiline teater traditsioonilisest teatrist? Kas olete näinud mõnd postdramaatilist teatrilavastust või lugenud postdramaatilist teksti? - Muutub teksti positsioon ja roll teatris: tekst kui lavastuse üks komponent, toormaterjal lavastuse jaoks vms. Hüljatakse traditsioonilise draama mudel (tegevuslikkus, dialoogilisus, lineaarne narratiiv, kindlad zanrimudelid). 61. Mis on kirjandusteose retseptsioon? Miks seda uurida? 62
teaterlikkusele. Lisaks teatrivahenditele leiavad kasutust valjuhääldid laval, elektroonilised vahendid – s.t eri vahendeid on väga palju, tegemist on multimediaalsusega. Postmodernismis (mida me ei käsitle, kavas on küll mõned videonäited) jätkub sõnalise teksti „lagundamine“, sageli puudub ooperites traditsiooniline dramaturgia (ekspositsioon, areng, kulminatsioon, lõpetus). Teatriteaduses kasutatakse sellise teatri kohta mõistet „postdramaatiline“ teater. Ainus täispikk ooper Stravinski ”Elupõletaja tähelend” 1951 Muusikaliselt ülesehituselt järgib ooper klassikalise numbriooperi skeemi, milles on aariad, retsitatiivid, koorid ja ansamblid. Ooperis on palju da-capo aariaid ning klavessiini saatega secco-retsitatiive. Stravinski ei teinud saladust, et talle oli eeskujuks Mozarti ooper ”Cosi fan tutte”. Tema varasemad teosed ei hiilanud meloodilise rikkuse poolest, kuid selles ooperis, tänu aaria
kasutanud), nagu ka Urmas Lennuk. Toomas Suuman, Uku Uusberg, Jim Ashilevi, Mart Aas, Andres Noormets, Kadri Noormets (kadrinoormets) (lavastus ,,Go neo und romantix" eksperimentaalnäidend), Siim Nurklik. Dokumentaalsus ja draamakirjandus: Merle Karusoo ,,HIV" (2002), Tõnu Õnnepalu ,,Vennas" (2014), Mari-Liis Lill koos Paavo Piigiga ,,Varesele valu, harakale haigus.." (2014) ja koos Maria Lee Liivakuga ,,Väljast väiksem kui seest" (2017). Postdramaatiline teater ja teatritekst: Ivar Põllu ,,Endspiel" (2008) Kõivu ja Vahingu romaaniga seotud. Salongiteemad. ,,Ird. K" (2010) Kaarel Irdist, Vanemuise teatriuuenduse peegeldamine. Leidis uue rütmi ja lahenduse kahe viimase lavastusega: ,,Praktiline eesti ajalugu" (2017) ja ,,BB ilmub öösel" (2017) taustal Undi viimane romaan ,,Brecht ilmu öösel". Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo (Eero Epner jt) ,,The Rise and Fall of Estonia" (2011)
annaabi.ee 
