kontrollimeetodite osas. Viimase aastakümnete jooksul on psühholoogiliste uurimuste teemaks saanud ka vanglakeskkonna enda negatiivne mõju karistusekandjatele. Vanglakeskkond on tervikuna tugev stressor (ruumiline kitsikus; tegevusetus; privaatsuse puudumine; hirm kaasvangide ees; puudulik psühholoogiline ja psühhiaatriline abi; vajadus maha suruda oma emotsionaalsete reaktsioonide väliseid avaldusi), millega kohanemise käigus kujuneb sageli välja pikaajaline neurootiline reaktsioon (posstraumaatiline stressihäire), mis jääb püsima ka vanglast vabanemise järgselt, raskendades isiku sotsiaalset adapteerumist tavakeskkonnas. Adekvaatsete sekkumisvõtete mitterakendamisel ei korrigeeru ka need käitumismustrid, mis viisid kuriteo toimepanemiseni. Seega on reaalne oht, et uue kuriteo toimepanemise riski suurendab just vanglasviibimine ise, mitte isiku püsiv, korrigeerimatu valmidus korduvateks õigusrikkumisteks.
kontrollimeetodite osas. Viimase aastakümnete jooksul on psühholoogiliste uurimuste teemaks saanud ka vanglakeskkonna enda negatiivne mõju karistusekandjatele. Vanglakeskkond on tervikuna tugev stressor (ruumiline kitsikus; tegevusetus; privaatsuse puudumine; hirm kaasvangide ees; puudulik psühholoogiline ja psühhiaatriline abi; vajadus maha suruda oma emotsionaalsete reaktsioonide väliseid avaldusi), millega kohanemise käigus kujuneb sageli välja pikaajaline neurootiline reaktsioon (posstraumaatiline stressihäire), mis jääb püsima ka vanglast vabanemise järgselt, raskendades isiku sotsiaalset adapteerumist tavakeskkonnas. Adekvaatsete sekkumisvõtete mitterakendamisel ei korrigeeru ka need käitumismustrid, mis viisid kuriteo toimepanemiseni. Seega on reaalne oht, et uue kuriteo toimepanemise riski suurendab just vanglasviibimine ise, mitte isiku püsiv, korrigeerimatu valmidus korduvateks õigusrikkumisteks.
kontrollimeetodite osas. Viimase aastakümnete jooksul on psühholoogiliste uurimuste teemaks saanud ka vanglakeskkonna enda negatiivne mõju karistusekandjatele. Vanglakeskkond on tervikuna tugev stressor (ruumiline kitsikus; tegevusetus; privaatsuse puudumine; hirm kaasvangide ees; puudulik psühholoogiline ja psühhiaatriline abi; vajadus maha suruda oma emotsionaalsete reaktsioonide väliseid avaldusi), millega kohanemise käigus kujuneb sageli välja pikaajaline neurootiline reaktsioon (posstraumaatiline stressihäire), mis jääb püsima ka vanglast vabanemise järgselt, raskendades isiku sotsiaalset adapteerumist tavakeskkonnas. Adekvaatsete sekkumisvõtete mitterakendamisel ei korrigeeru ka need käitumismustrid, mis viisid kuriteo toimepanemiseni. Seega on reaalne oht, et uue kuriteo toimepanemise riski suurendab just vanglasviibimine ise, mitte isiku püsiv, korrigeerimatu valmidus korduvateks õigusrikkumisteks.
annaabi.ee 
