reportaazideks ega ka enese kangelaslikeks ülistusteks. Poosid neil piltidel on väga haaravad ja portreed demonteerivad isiksuse, eitades selle terviklikkust ja ühesust. Tõelise ja eemalt nähtud isiku vahele on loodud pinge ning see pingestatus tõendab kindla isiku puudumist. Suurem pingestatus avaldub eriti pärast Schiele ,,Klimti perioodi", alates 1910, mil ekspressiivus on viidud viimse piirini ja raske on näha neil autoportreedel portreteeritavat ennast. Schiele püüdis põgeneda kindlalt piiritletud isiksuse eest. Peamised tunnusjooned portreedel on kõhn kehaehitus, väänlevad poosid, karmid ja kummalised näoilmed ning just kui elektrisoki saanud püstised juuksesalgud. Enamasti on keha paljas, et anda täielikult edasi isiku ekspressiivsust. Kokkuvõttes meenutasid need portreed n-ö eneseteatrit, kus modernne kunstnik kehastas mitut isiksust korraga. (Steiner, R. 1993) Joonis 1
portreed on väga kuulsad ja hinnatud terves maailmas. Näiteks veneetslase Tiziani portreedel on soojade, elavate värvidega edasi antud rikkust ja külluslikku elulaadi. Alates 18. sajandi keskpaigast, valgustusajastul, sai portreekunst väga populaarseks ning juhtivaks kunstizanriks. Barokkportrees domineerinud sotsiaalse positsiooni eksponeerimise asemel hakati nüüd enam rõhutama inimese sisemisi, vaimseid väärtusi. Ühelt poolt käsitleti portreteeritavat ainulaadse isiksusena, samas üritati teda näidata üldinimlike väärtuste kandjana. Seni valitsenud täisfiguurportree asendus intiimsema poolfiguur- ja rindportreega, seisuslikult atribuutikalt kandus peatähelepanu inimese näole. Barokiajastu portreekunstnikud, Diego Velazquez ja hollandlane Frans Hals, on ühed suurimad portreemeistrid läbi ajaloo. Frans Hals ,,Isabella Coymans" (1650-1652). AUTOPORTREED.
Ta on seda paaris arvustuses nimetanud eidetismiks. Eidetism on võime varem tajutut väga elavalt ja täpselt kujutada. Elavuselt seisab eideteetiline kujutlus tavalise kujutluse ja taju vahel. Eidetism esineb peamiselt lastel, harva täiskasvanuil. Kirjandusse ülekantuna on selle oskussõna tähendus pisut nihkunud. Eideteetikavõimega kirjanik oskab luua kirjeldust, mille kaudu lugeja tajuks kirjeldatavat või portreteeritavat objekti vahetult, otsekui teksti abita. Proosateos võib olla hea ka ilma eideteetikata, ent eideteetiline tekst võlub paljusid lugejaid. Remsu meelest suudavad eideteetilist teksti produtseerida vaid Vetemaa ja Mati Unt. Vetemaa ema oli kirjanduslike kalduvustega daam, kelle harrastusele tõmbas kriipsu peale nõukogude kord. Ta võitis varjunimede all ajakirjade jutuvõistlusi. Ema kirjutas oma lõbuks romaane, näidendeid ja lastejutte ja pani Ennugi kooliajal kirjutama
annaabi.ee 
