Sotsialistlik realism surus kunsti kitsastesse raamidesse, õhutati ülistama nõukogude korda . Kunstnike isikupärane käekiri tembeldati formalismiks. Looming muutus ülimalt lihtsaks ja plakatlikuks; Nõukogude Liitu, sotsialismi ja Stalinit ülistavaks propagandaks. Selle uue kunstimeetodi omandamine ei läinud mitte kõigil kergesti. Skulptuuris kadusid siiani eesti kunstile omased figuurplastilised jooned, mis asendusid tihti tuimade ja mõttetute temaatiliste kompositsioonidega. Portreeloomingus oli üleminek veidi valutum, sest eesti skulptuurile olid juba sõja-eelsel ajal omased realistlikud jooned. Tahaplaanile jäid kultuuritegelaste portreed, rohkem nõuti ehtnõukogulike karakterite kujutamist. Vähenesid nõudmised kunstilisele väljendusrikkusele. Kujutatava inikupära esiletoomine ei omandanud enam nii suurt tähtsust. Sellises olukorras orienteerusid kiiremini nooremad kunstnikud. Paljudele vanematele kunstnikele oli uue meetodi omandamine raske kui mitte võimatu.
Kuivõrd kujutatud on tolle aja silmapaistvaid isiksusi (kirjanikke, humaniste, kuninga perekonna liikmeid), on need joonistused ikonograafialiselt suure kultuuriloolise tähtsusega. Külm koloriit nagu rõhutas teravate piirjoontega käte ja näo vormi suletust. Siit ka Couet' portreemaalide külmus, peenus ja eriline range distantsi hoidmise tunne. Tuntuimad tema maalidest on "Dofään Francois lapsena", "Mees Petrarca köitega", "Madame de Canaples". Kuivõrd Clouet lähtus oma portreeloomingus isiksusest, näitavad nii suure humanisti Guillaume Bude portreemaal (u. 1536) kui ka joonistus samast mehest. Poos on lihtne, modelleering aga plastiliselt kaunis. Eriliselt on fookusesse võetud nägu. Silmavaade kõneleb kontakteeruvast inimesest, mitte endassesulgunud aristokraadist. Modelli käed jäävad seevastu aga joonistuslikult suletuks. Ka rõivastel ei ole maali tervikus nii tähtsat osa kui kuninglike isikute portreedes.
Kuid võrreldes neid Kristjan Raua pikaajaliste ja sügavalt läbimõeldud otsingute tulemustega rahvusliku vormi osas, näib, et Triigi kompositsioonid ei väljenda siiski veel küllaldaselt meie rahvusliku stiili omapära. Rahvusliku stiili väliste tunnuste edasiandmisel kaldub Triik mõnevõrra kõrvale eestipärasuse põhimõttest. Palju sügavamalt, vahetumalt ja mitmekülgsemalt kajastab Triik rahva vaimseid püüdlusi ja ideaale oma portreeloomingus, mis on teedrajava tähtsusega kogu meie rahvusliku kunsti arengukäigus. Juba 1905. a valminud A. Tassa värskelt ja hoogsalt maalitud portree näitab Triiki tugevate võimetega meistrina. Veelgi selgemalt tõendab seda Konrad Mägi portree, mis valmis 1908. a. Pariisis. See trotslik ja sisemistest vastuoludest lõhestatud kunstnikukuju kehastab omamoodi kogu selleaegse kunstnikepõlvkonna konarlikku hariduskäiku,
annaabi.ee 
