"porisemaks" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

tänava otsas märkas, äratas temas lootust. «Jumal tänatud!» ütles ta. «Seal põlebki ju mu õlekott! » Ja võrreldes ennast tüürimehega, kes öösel põhja on minemas, lisas ta hardalt: «Salve, salve, maris stella!»1 Kas mõtles ta selle litaaniast laenatud lausega püha Neitsit või õlekotti, seda ei tea me öelda. Vaevalt sai ta mõne sammu astuda mööda pikka, sillutamata tänavat, mis allapoole laskudes ikka porisemaks ning järsemaks muutus, kui äkki midagi õige imelikku ta silma puutus. Tänav polnud tühi, siin-seal liikus ebamääraseid ja vormituid tompusid, kes suundusid piki tänavat tulukese poole, mis vilkus tänava otsas, ja sarnanesid nende kohmakate putukatega, kes öösel kõrrelt kõrrele ronivad, et karjase tulele ligemale jõuda. Tühi tasku teeb seiklushimuliseks. Gringoire läks ikka edasi ja jõudis varsti järele tõugule, kes kõige laisemalt edasi liikus