hakkas sadama. Minu nägu katsid külmad ja teravad vihmapiisad. Tol hetkel ma ei mõelnud enam õuntele ning haarasin ratta ja hakkasin väntama. Tee peal täitusid põhjatud augud vihmaveega mõne minutiga ja vesi muutus seal tumedaks. Mu riided olid läbi märjad ja veest raskeks muutunud ja ma sõitsin otse läbi poriste lompide. Peale mõne minutilist sõitu lendas mulle ratta alt pori näkku ja silma, ning ma sulgesin valust silmad. Silmi avades avastasin ma end porilombis ratta kõrval külmas vees. Mind oli just kui kiviga löödud. Lebasin keset porilompi ja vihma endiselt sadas. Ma teadsin, et ma ei saa jääda külma porilompi lebama, ning pean läbi vihma ja pori koju minema. Kuid ma teatsin et kiirus mind enam vihma eest ei päästa ja sel hetkel tuli mul meelde õpetlik vanasõna "Kes tasa sõuab see kugele jõuab". Minu jaoks oli üks asi kindle, et ma jõuan kunagi koju ja. Sel
et minu kalal käimise korrad saab kokku lugeda vaid kahe käe sõrmedel. Metsa ning üleüldiselt loodusesse olen oma koolivaliku tõttu viimase aasta jooksul päris palju sattunud. Mu tuba pole kunagi varem kevadiselt värskelt niidetud muru ja õitsvate lillede lõhna täis olnud. Eesti loodus on imeline - meil on neli aastaaega, tänu millele saame kõik loodusimed peale ohtliku vulkaanipurske ära vaadata. Kevadel saab nautida esimesi soojendavaid päikesekiiri oma põskedel. Suvel võib porilombis tantsides sooja vihma nautida. Sügisel saab imetleda värvilisi vahtraid ja talvel on võimalik sõpradega lumehanges hullata ning pärast vanaema juures sooja teetassiga kamina ette kerra tõmmata. Vana-Kreeka luuletaja Hesiodos on lausunud: “Maa on kõigi ema.” Leian, et iga lapse kohus on oma emakest loodust vähemalt tundma õppida. Seda saab teha, kui minna nelja seina vahelt välja ja üritada ümbritsevat tunnetada kõigi oma viie meelega. Nii võib õppida ka ema armastama.
mis vihmasajus mängles. nüüd suurema plikana armastan, isa suitsust lõhnavat habet, Puhuvad vaid tuuled koos mälestustega.. ja ema punapõskede ilu, Milleks?.. nutmiseks?.. valuks?.. selleks et ma armastan looduse naeru, kõik tagasi tuleks..? ja veevulina nuttu, Ma armastan mesitarude mett. Eii.. ikka selleks et on nii üksik..isegi siis ja sinilillde värvust, kui mul on keegi kellega kõike jagada... porilombis väänlevat ussi. Kõik on purunenud tuhandeks killuks mida ja karjamaal määgivat lammast. püüan aina rohkem ja rohkem kokku ma armastan lihtsust ja soojust, ma armastan ausust ja tõde. liimida... Kuid siis on ikka nii et 1 tükk on ma armastan elu ja olu, puudu... SINA! ma kasvades avastan armastust, Kas on patt, On kesköö tund, olen vaikselt oma voodis
Kas pole tõsi, härra Bonacieux?» Bonacieux muutus surnukahvatuks ja ta näole ilmus viril naeratus. «Oo jaa, te olete lõbus poiss,» ütles Bonacieux. «Kus pagana kohas kolasite te aga kogu öö, mu noor isand? Näib, et kõrvaltänavad ei ole kõndimiseks just kõige mugavamad. » D'Artagnan vaatas oma poriga kaetud saabastele, amas langes ta pilk kaupmehe kingadele ja sukkadele, leks võinud öelda, et neid oli samas porilombis kastetud. Poriplekid olid mõlemal täpselt ühesugused. D'Artagnanil käis äkiline mõte peast läbi. Väike paks allipäine teenritaoline mehikene, kes kandis tumedat ülikonda ja keda eskorteerivad sõjamehed olid halvakspanuga kohelnud, polnud keegi muu kui Bonacieux ise. Mees oli oma naise röövimist ise juhtinud. D'Artagnanil tekkis metsik soov haarata kaupmehel orist ja ta kägistada. Kuid nagu öeldud, oli ta ettevaatlik noormees ja valitses enese üle
annaabi.ee 
