Need väed allusid 1918. aastal Antandi ja Saksamaa vahel sõlmitud kokkuleppe kohaselt bolševike pidurdamiseks. Marionettvalitsus (16. aprill 1919) 8. juulil 1919. aastal saabus Riiga saabus Läti seaduslik valitsus Kārlis Ulmanise juhtimisel Suvi ja sügis 1919 Sõda Nõukogude Venemaa vastu oli 1919. a suveks ja sügiseks kandunud Venemaa pinnale Eesti sõjavägi kaitseb Läti idapiiri Septembri lõpus asusid Eesti üksused pealetungile Ostrovi ja Porhovi suunas Raskete ilmastikuolude ja maastiku tõttu rünnakud ebaõnnestusid Eesti sõdurid ei soovinud nii sügavale Venemaale tungida Tunda andis sõjaväsimus Tartu rahuleping Tartu rahulepingu läbirääkimisi juhtis Jaan Poska Tekkisid väga pingsad vaidlused 31. detsembril sõlmitud vaherahu jõustus 3. jaanuaril 1920. Lõplik rahuleping sõlmiti 2. veebruaril 1920. Tartu rahuleping oli nii Eesti kui ka Nõukogude
1. oktoobril 1941 lõpetati ametlikult korpuse tegevus. Ellujäänud korpuse koosseisu sõjategevus jätkus 8. Eesti Korpuses. 22. juunil 1941 kuulus 22. Eesti Territoriaal Laskurkorpusse umbes 29 000 meest. Sellest päevast juhtis korpust kindralmajor Mihhail Duhhanov. Sõja alguses suurendati korpus Nõukogude Liidust toodud mobiliseeritutega täiskoosseisuliseks (29 000 meest). Väekoondis osales Nõukogude Liidu poolel lahingutes Hilovo, Porhovi, Dno, Soltsõ ja Staraja Russa lähedal. Korpuse esimene rindepäev oli 6. juulil, mil suurem osa üksustest juba Porhovi ees lahinguks valmistus ning esimest korda Saksa luureüksustega kokku satuti. Korpuse Eesti sõjaväelased osalesid järgnenud 87 rindepäeva jooksul (kuni 1. oktoobrini 1941) kõigis tähtsamates võitlustes (Porhovi lahingus, Soltsõ pealetungidel, Staraja Russa kaitsmisel ja pealetungil ning septembrilahingutes. Esimese lahingukäsu sai territoriaalkorpus 23
ja 7. jalaväepolk koos Sakala partisanide ja Scoutspataljoniga. Pihkvat kaitses Punaarmeesse kuuluv punane eesti kütidiviis, mille komandör Ritt tuli koos nimetatud diviisi 1.polguga ja relvastusega Eesti poolele üle. Nimetatud asjaolu kergendas tunduvalt Pihkva hõivamist. 25. mai õhtuks jõudsid vaenlase poolt mahajäetud Pihkvasse Kuperjanovi partisanid. Pealetungi käigus purustati ka Eesti vallutamise eesmärgil formeeritud punane eesti kütiarmee. Vastase Ostrov - Porhovi piirkondade rindeliin oli lagunenud, kuid pealetungi jätkamineVenemaa sisemaale ei olnud rinde laiaks venitamise tõttu otstarbekohane. 29. mail anti Pihkva kaitsmine osaliselt üle Bulak-Balahoviti juhatuse all tegutsevatele Vene valgete väeosadele. Eesti põhijõud tõmmati tagasi Irboska piirkonda, kus asuti rajama riigipiiri kindlustamiseks fortifikatsioonirajatisi traattõkete, kaevikutesüsteemi ja varjendite näol. 1919. a
Eesti Territoriaalne Laskurkorpus. Juulis viidi Eestist välja ja saadeti lahingutesse sakslaste vastu. Kahest diviisist koosneva 22. Eesti Territoriaal-Laskurkorpuse formeerimine lõpetati peamiselt juba 1940. aasta septembri keskpaigaks. Juunis 1941 saadeti korpus Värska õppelaagrisse, kus 13.14. juunil vangistati umbes 300 eesti vanemohvitseri, kes saadeti enamasti Norilski vangilaagrisse See sõdis 4. juulist 22. augustini Looderinde Pihkva ja Staraja Russa piirkonnas. Porhovi lahing, 6. juuli 11. juuli. Ligi 2000 eestlast sai surma või haavata. 4500 läks sakslaste poole üle. Rivvijäänud 500 suunati tööpataljonidesse. 1941.a. dets. käsk Eesti rahvusliku diviisi formeerimise kohta. Kokku rahvusväeosadesse u. 27 000 meest, neist 90% eestlased. 1942 neist mood. 8. Eesti laskurkorpus (komandör kindralleitnant Lembit Pärn ja Jaan Lukas). 1942/43 vahetusel Velikje Luki all. Umbes pool hukkusid või said haavata, palju jooksis üle
Olles jalule aidanud naaberrahva, lahkusid Eesti väed järk-järgult Lätist. Lahingud sügisel ja rahukõneluste algus Pärast Landeswehri purustamist pöördus Eesti väejuhatuse tähelepanu jälle itta. Siin pidasid vene valged kibedat heitlust punavägedega. Juulis tõrjusid Eesti väed Punaarmee katse Pihkvat tagasi vallutada. Et kergendada vägede olukorda Pihkva all, tungisid Eesti väed juulis-augustis Porhovi ja Ostrovi lähistele. Augusti lõpuks jäeti maha Pihkva ja Eesti väed asusid tugevasti kindlustatud Irboska positsioonile. Siin jäi lahingutegevus kuni sõja lõpuni üsna loiuks. Peatähelepanu koondus Narva-Petrogradi suunale. 1919. aasta oktoobriks kasvas Loodearmeeks ümbernimetatud endine valgete Põhjakorpus 18500-meheliseks. 11. oktoobril läksid valged uuele pealetungile, et vallutada Petrograd. Seda
suuresti organiseerimisel ega suutnud veel kaitsta Läti idapiiri. Põhja-Lätis asus 3. diviis AlksneLubasi järve joonele. Suuri kokkupõrkeid vastasega siin ei toimunud. 2. diviisi ja Soomurongide diviisi allüksused koos Vene valgetega pidasid kuni 24. augustini kaitselahinguid Pihkva ümbruses, kuid viimaks taanduti Irboska kindlustatud positsioonidele, mida oli hakatud ehitama juba suve hakul. Septembri lõpus asusid Eesti üksused pealetungile Ostrovi ja Porhovi suunas, et kergendada Loodearmee pealetungi Petrogradi suunal, kuid raskete ilmastikuolude ja maastiku tõttu rünnakud ebaõnnestusid. Eesti sõdurid ei soovinud nii sügavale Venemaale tungida , tunda andis sõjaväsimus. Vene valged Vabadussõjas Loodearmee, esialgse nimega Põhjaarmee üksik Pihkva vabatahtlik korpus, formeeriti 1918. aasta novembris Pihkvas vene valgete initsiatiivil ja lahkuva Saksa okupatsioonivõimu toetusel. 1918. aasta detsembrist 17
Stolbovo rahu sõlmiti 27. veebruaril 1617 Rootsi kuningriigi ja oskv tsaaririigi vahel Stolbovo külas Tihvini lähedal Venemaal. Stolbovo rahu lõpetas rootslaste osaluse aastatel 1613 kuni 1617 toimunud Rzeczpospolita ja Rootsi vägede osaluse Venemaa pärilussõjas. Lahingutegevuse käigus Rootsi ja Vene vägede vahel Soome lahe idaosa valdamise pärast toimunud nn. Ingerimaa sõja lõpetanud rahulepinguga sai Venemaa Rootsilt tagasi Novgorodi, Staraja Russa, Porhovi, Gdovi ja teisi alasid, kuid pidi loovutama Rootsile Ingerimaakoos Ivangorodi kindlusega (Jaanilinna), Jaama, Koporje, Nöteborgi (Schlüsselburgi kindluse) ja Laadogast läänes oleva Laadoga-KarjalagaKäkisalmi lääni. Stolbovo rahuga määratud piir kehtis Vene-Rootsi sõjani aastatel 16561658. 1658. aastal sõlmitud Vallisaare vaherahuga see piir muudeti, kuid taastati Kärde rahuga 1661. aastal ja kehtis kuni Põhjasõjani
lega kaasnenud terror. sõjavägi allus le. Umbes 2/3 korpuse koosseisust valitsuse korraldusele ega osutanud riiki okupeerivale Nõukogude Liidu- le vastupanu. See oli Eesti relvajõudu- de lõpp. Juhtkond ja sajad ohvitserid mõrvati, Kaitseliidult võeti relvad. Endise Eesti armee riismetest moo- dustatud Punaarmee 22. territo- riaalkorpus võttis 1941. aastal osa lahingutest Porhovi Staraja Russa piirkonnas. Enamik korpuse ridades- se jäänud eestlasi (umbes 4500 meest) tuli sakslaste poolele üle ja pääses ko- dumaale. Punaste mobiliseeritud mehed saade- ti metsatöödele, kus umbes 8000 neist Lembit Pärn (19031973), Nõukogude hukkus. Järelejäänutest, evakueeri- armee kindralleitnant; Punaarmee tutest ja Venemaa eestlastest haka- 8. Eesti laskurkorpuse komandör,
Mere. Olemasolevatel 4 Ain-Ervin Mere. Sünd 1903 Eestis. Osales õpilasena Vabadussõjas. 1920–1923 omandas sõjalis-tehnilise hariduse ja nooremleitnandi aukraadi,1925. a sõjaväelendur. 1931–1934 õppis Eesti Kõrgemas Sõjakoolis, seejärel määrati Kaitsejõudude Peastaabi mobilisatsiooniosakonna ülemaks. 1939. a tegutses sõjakooli lektorina. Pärast Eesti okupeerimist NLi poolt viidi üle Punaarmeesse.1940 värvati NKVD agendiks varjunimega Müller. Juulis 1941 läks Porhovi linna piirkonnas üle sakslaste poolele, alates augustist 1941 Eestis Omakaitse teenistuses. Detsembris 1941 määrati Eesti Poliitilise Politsei ülemaks. Eesti Julgeolekupolitsei moodustamisel 1. maist 1942 sai selle ülemaks ning oli sellel ametikohal 31. märtsini 1943. Seejärel läks Eesti SS-Leegioni, hiljem 3. Eesti SS-brigaadi 43. rügemendi I pataljoni ülemana rindel. 1944 läks Saksamaale, pärast sõda elas Suurbritannias. 1956–1957 püüdis NLi KGB teda edutult uuesti värvata
annaabi.ee 
