Linn oli aga käratsevaid läti sõjapõgenikke täis ja neid toetas Läti polk. Meeleavaldust ei taha ka Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu. Siis tulid Eesti sõdurid paraadile. Raekoja platsil rivistuti, polkovnik Rosenbaum luges ette Maanõukogu otsused. Vastaste soomusauto ähvardas takistada, ei tulnud midagi välja. See oli esimene eesti sõjameeste paraad Tartus 21. nov. 1917.a. Võim kippus enamlaste käest ära libisema. Öösel vangistati hulk eesti ohvitsere ja polkovnikud Rosenbaub ja Al. Tõnisson. Tallinnast kutsuti kohale V. Kingissepp korda looma. Jaan Tõnisson ka arreteeriti ja saadeti karistuseks Eestist välja Soome. See oli tegelikult õnn, sest nii ei sattunud ta hiljem Saksa okupatsioonivõimude kätte nagu juhtus K. Pätsiga. Eesti tagavarapataljon suutis aga ära hoida punaste suuremaid rüüstamisi Tartus ja lähikonnas. Enamlaste toetajaskond hakkas vähenema.
Nõukogude Liidule. 6 Juunis 1941 saadeti korpus Värska õppelaagrisse, kus 13.–14. juunil vangistati umbes 300 eesti vanemohvitseri, kes saadeti enamasti Norilski vangilaagrisse. Korpuse juhtkonna liikmed olid juba varem täienduskursuste sildi all Venemaale viidud, kus neist enamik samuti vangistati. Uueks ülemaks määrati kindralmajor Aleksandr Ksenofontov, diviisiülemateks polkovnikud I. Missan ja J. Kurõshev. See sõdis 4. juulist 22. augustini Looderinde 11. armee alluvuses Pihkva ja Staraja Russa piirkonnas. Eestlasi oli sel ajal korpuses umbes 5500. Augustilahingutes kandis korpus suuri kaotusi, osa eestlasi hukkus, langes vangi või läks Saksa poole üle, sealhulgas ka Paul Maitla ja Harald Riipalu. 1941. a lõpus saadeti nad ja ka teised eestlased sõjavangilaagritest Eestisse tagasi (Maitla oli vangilaagris 16. juulist - 7. novembrini, Riipalu oli vangis 1941
Ta kohustas oma päevakäsuga kõiki ohvitsere kandma õlakuid, mille maharebimisega enamlaste poolt oli alanud Vene armee lagunemine. Samuti nõudis ta alamväelastelt ohvitseride tervitamist ja käsu vastuvõtmisel nende püstitõusmist. Ka ignoreeris Laidoner Vene auastmete prioriteeti ja nõudis, et kohtadele määramisel ei arvestatakse mitte ohvitseri auastet, vaid tema tublidust. Nii näemegi Vabadussõja ajal kapteneid diviise juhtimas, samal ajal kui polkovnikud tagalas osakondi juhatavad... Laidoneri suhtumine tagalas olnud staabimeestesse ja rindel võitlevatesse sõjameestesse oli erinev. Ta nõudis tagalas armutut enesekontrolli. Alkoholi tarbimine ei tulnud kõne alla. Poliitikas oli Laidoner kogu sõja aja rõhutult apoliitiline. Ta ei pooldanud ega vastandanud ühtki poliitilist erakonda. Tänu suurriikide kategoorias mõtlevale Sõjavägede ülemjuhatajale, elas ja töötas
See on kvalitatiiv- setele erinevustele viitamise lihtsustatud viis. 19. sajandil mõtlesid ajaloola- sed välja võttestiku, mida Loone kutsub historismuse keeleks. See on keel, kus me kasutame nähtustele kaasaegseid termineid. See võimaldab välti- da moderniseerimise vigu (Roomas ei olnud kindraleid ega marssaleid, aga ˘ kirjanduses võib nii lihtsamalt siiski öelda. Svejikil olid oberstid, Venemaal polkovnikud, meil on kolonelid). Historismuse keel lihtsustab siiski paljut. Kuigi see keel aitab vältida mitmeid vigu, ei luba see kindlaks teha ka sar- nasusi. Näiteks kas kapetingide Prantsusmaa oli meesshovinistlik ühiskond? Neil ei olnud sõnu “˘sovinism” ning ühiskonna mõiste ei olnud ka veel välja arenenud. Neile ei olnuks selline küsimuse asetus üldse arusaadav. Samas — need on uurija poolt loodud mõisted ja terminid. Selle puhul
annaabi.ee 
