Saksamaa alustas rünnakut Nõukogude Liidule 22. juunil 1941. Pärast Riia vabastamist liikus Saksa armee kiiresti edasi ning ületas Eesti piiri 7. juulil. Metsavendadest moodustati 1941. aasta suvel Omakaitse, mis vabastas enne sakslaste jõudmist suure osa Lõuna- Eestist. Sakslased ja eestlased vallutasid Tallinna 28. augustil ning 5. oktoobril 1941 alistusid viimased punavägede riismed Sõrves. Wehrmachti - Kolmanda Riigi relvajõudude koosseisus olid eestlased idapataljonides ja politseipataljonides. 28. augustil 1942 teatas kindralkomissar Karl Siegmund Litzmann, et Saksa kõrgema juhtkonna poolt on antud luba moodustada Relva-SSi alluvuses Eesti Leegion. Mehi värvati sinna algul ida- ja politseipataljonidest. Leegion pidi olema rügemendisuurune ja koosnema kolmest pataljonist. Esimese pataljonina formeeriti Eesti Vabatahtlike Soomusgrenaderide SS-pataljon "Narva". See viidi 5. SS- Soomusdiviis "Wikingi" koosseisu. Pataljon võitles Izjumi lahingus ning hiljem Tserkassõ kotis.
septembril 1978. aastal. Saksa sõjavägi Kohe pärast Saksa relvajõudude saabumist Eestisse algas eesti rahvusväeosade loomine. Algselt loodi mitmesuguste nimetustega üksikpataljone (julgestus-, ida-, kaitse- ja politseipataljonid) ja ka üksikkompaniisid. Neid kasutati peamiselt itta nihkunud rinde tagalajulgestuses, partisanidevastases võitluses ja ajapikku aina enam ka rindel. Ida- ja politseipataljonides võitles kokku üle 10 000 mehe. Paljud läksid võitlusse, et hoida ära Venemaa kallaletung Eestile. Mõnele tundus ka natsiideoloogia meelepärasne. Need üksused viidi hiljem järk-järgult Relva-Ssi koosseisu, kuna Saksa seadused keelasid mittesakslaste teenimise Wehrmacht'is(Saksa maaväes). 1942. aasta augustis kuulutati Saksa võimude poolt välja Eesti leegioni asutamine ning hiljem mõnede aastakäikude meeste sundmobilisatsioon. Meestele pakuti valikut Saksa
annaabi.ee 
