menureid. Draama jäi alati üheks pagulaskirjanduse nõrgemaks liigiks. Kodumaal, kus enamik teatrihooneid oli sõjas purustatud ja paljud lavategelased represseeritud, domineerisid repertuaaris samas elutud nõukogude näidendid. Mingile publikuhuvile võisid loota üksnes vähesed lubatud klassikateosed. Stiililiselt järgisid lavastused stanislavskilikuks nimetatud kroonurealismi ettekirjutusi, mis ideoloogilisemates lõikudes tähendas kõige ebarealistlikumat õõnsat paatost. Piiratuma politiseerituse tõttu kannatas vähem muusikateater, mille populaarsus seeläbi tollal tunduvalt kasvas. Kuid peamine oli, et eesti rahvus ja kultuur elasid selle perioodi siiski üle. Teatri vallas suleti küll rida väiksemaid provintsilavasid (Narvas, Võrus, Valgas, Kuressaares) ja Tallinnas jäi Draamateater 15 aastaks ainsaks eestikeelseks sõnateatriks. Samas lisandusid Vene Draamateater ja Nukuteater, ning "Estonia" muudeti 1949 puhtakujuliseks muusikateatriks
Loomingut nimetatakse parlamentaarseks ajakirjaks. Loomingu põhistruktuur on aastate jooksul välja kujunenud: ilukirjandus, esseistika ja artiklid, uudiskirjanduse arvustused ja ringvaade. Ajalugu Ajakiri on asutatud 1923. aastal Friedebert Tuglase poolt. Ajakiri Looming hõivas Teise maailmasõja eelsel ajal kirjanduselus kohe keskse positsiooni. 1940. aastate teisel ja 1950. aastate esimesel poolel kandis ajakirjas avaldatav selget stalinismi ideoloo- gia ja politiseerituse pitserit. 1970. aastatel oli sulaaeg. 1980. aastatel oli perestroika. 1990. aastate keskelt alanud muutumine on viinud ajakirja selle profiili poole, mida sooviti 1920. aastate algul ajakirja asutamise aegu, 2000. aastatel on Looming olnud kirjandusajakiri selle sõna täies tähenduses. Väljaandja ja tiraaz Looming ilmub Eesti Vabariigi Kultuuriministeeriumi, Eesti Kultuurkapitali ja Eesti Kirjanike Liidu finantstoel, ajakirja sisulise külje
repertuaariliselt lavastasid peamiselt iseseisvusaegseid menureid. Kodumaal, kus enamik teatrihooneid oli sõjas purustatud ja paljud lavategelased represseeritud, domineerisid repertuaaris samas elutud nõukogude näidendid. Mingile publikuhuvile võisid loota üksnes vähesed lubatud klassikateosed. Stiililiselt järgisid lavastused stanislavskilikuks nimetatud kroonurealismi ettekirjutusi, mis ideoloogilisemates lõikudes tähendas kõige ebarealistlikumat õõnsat paatost. Piiratuma politiseerituse tõttu kannatas vähem muusikateater, mille populaarsus seeläbi tollal tunduvalt kasvas.Teatri vallas suleti küll rida väiksemaid provintsilavasid (Narvas, Võrus, Valgas, Kuressaares) ja Tallinnas jäi ,,Draamateater" 15 aastaks ainsaks eestikeelseks sõnateatriks. Samas lisandusid ,,Vene Draamateater" ja ,,Nukuteater", ning ,,Estonia" muudeti 1949. aastal puhtakujuliseks muusikateatriks. 7 1950.1970. Aastad
annaabi.ee 
