Eestlaste vabaduse järgjärguline kokkuvarisemine keskajal
peapiiskopi käsutada, kuni
peapiiskopp 1251. a. lepingus orduga sellele õiguse jättis lunastusraha korjata (U. B. 218). Veel
1264 pidi ordumeister tunnustama peapiiskopi ja piiskoppide jurisdiktsiooni enese ja orduven-
dade kohta, nagu paavst seda ka Mõõgavendade ordu ja Saksa ordu ühinemise puhul oli
kinnitanud (U. B. 2745).
Piiskoppidele, kellele pidi ordu Liivimaal seaduse järele alluma, allusid pärismaalased-
vastristitud, olles nendes kiriklikes ja politilistes raamides täisõiguslised kiriku liikmed ning
alamad. Piiskoppidel oli Liivimaal ka ilmlik võim, mispärast juba piiskopp Albert ja siis ka
mõned teised ennast keisrilt kinnitada lasksid püha Rooma riigi vürstideks. Paavstide ja ka mõne
keisri esialgne ideaal oli: piiskopid ja vastristitud kuuluvad ühte kui ülemad ja vabad alamad,
moodustades nii mõõduandva üksuse. Piiskopp ühes vaimulikkudega ja rahvas (episcopus,
capitulum resp. clerus et populus, näit. Osiliensis ete