või kui õpilased on otsustanud, et nad tahaksid koju minna, siis õpetaja võiks olla sellega nõus, aga samas siis ei tuleks koolis õppimisest midagi välja, sest arvatavasti keegi ei käikski siis koolis. Televiisoril on demokraatiaga palju tegemist. Alustades sellest, et kas telekas tööle panna või mitte ja nii uudiste saadeteni välja. Uudistes on suhteliselt palju kasutatud demokraatiat. Poliitikas on see vajalik, sest on otsuseid, mille valib rahvas ja nii see jõuab lõpuks poliitikuteni välja. Seda on vaja, sest kui riik võtab mingi lolli otsuse vastu ning rahvas ei ole sellega nõus, siis on rahvas jälle plakatitega väljas ja lõhuvad Tallinna linna. Kodus on demokraatiaga ka palju pistmist. Alustades perekonnast ja lõpetades sõpradest. Vahest on see juba päeva alguses, kui ema küsib, kas täna olen peale kooli kodus, kui on vaja mingi kodutöö ära teha. Siis tuleb otsustada, kas olen mina see kes selle ära teeb või olen mina see
nemad lõid võimaluse viia rahvas ja riik ka tegelikult kokku. Ehk loodi portaal, kus on võimalik küsida küsimusi ja absoluutselt kõik on avalik. Ükski neist näidetest ei ole võimatu ehk me kõik oleme suutelised välja mõtlema viise omaalgatusteks. Need kõik olid eeskujuks teineteisele ja teistele. Kuid kõige tähtsam on usk iseendasse, et on võimalik midagi korda saata. Kunagine Rahvastikuminister Paul- Erik Rummo on öelnud, et just kodanikuühenduste kaudu peaks poliitikuteni jõudma arusaamad, mida tahetakse saavutada. Kuidas siis viia vajadused kokku võimalustega ja saavutada enamuse rahulolu? Selleks tuleb panna kodanik riigi valitsemises osalema ja anda osa vastutust talle. Tähtis oleks kodanikkonna harimine riigi olemasolust ja olemusest, sest see on aluseks riigi ja kodaniku vahelisele konstruktiivsele suhtele. Algatused ei ole vajalikud ainuüksi ühsikondliku progressi tagamiseks, vaid ka eeskujuks teistele kodanikele. Ehk teisiti öeldes, me peame
annaabi.ee 
