Antiikkirjanduse kordamisküsimused 2017 kevad
vihata ja erapooletult", Tacitus). Samas oli tähtis ka esteetilise elamuse taotlus,
retoorikavõtete kasutamine. Suure osakaalu moodustasid moraaliteemad, see oli
rooma ajalookirjanduse eripära võrreldes muu kirjanduslooga.
Teemad, mida käsitleti (hiljem rohkem filosoofilise kirjanduse rida): vabaduse/võimu
suhe, üksikisiku mõju, ühiskondlike institutsioonide allakäik jm. Autoreiks olid
enamasti sõja-ja poliitikataustaga mehed, tegevpoliitikud, aga mitte
"kabinetiõpetlased" (v.a Livius). Ajalookäsitlused olid etnotsentristlikud ehk
orienteeritud kitsalt Roomale, puudusid maailmajaloo käsitlused. Suured
ajalookirjanikud olid Cato Vanem, Gaius Iulius Caesar, Sallustius, Livius, Tacitus.
131. Nimeta Rooma ajalookirjanduse vorme.
Eristati monumentaalajalugu (pikem periood), ajaloolist monograafiat (üks sündmus,
sündmuste ahel või isik), kommentaarivormi (nt Caesar) ja etnograafilist