6)Kiirgusbilanss on maapinnast neeldunud ja maapinnalt lahkunud kiirgusvoogude vahe. Ta on tervikuna tasakaalus, mis tähendab, et juurde tulev ja lahkus kiirgus on võrdsed,paikkonniti erinev. Ekvaatoripiirkond ei kuumene üle sest, et atmosfääri üldine tsirkulatsioon ja globaalsed vee ja hooguste ringed jaotavad soojust ümber. 7) c) 9)*22.dets-talvine pööripäev. Päike paistab seniidis lõuna päärijoonel ja valgustab rohkem lõuna poolkera. Polaarpäev on lõunapoolusest polaarjooneni. Eestis siis talv. 12) d)0° 13) b)B joonis; d)D joonis 15)---------- 16)Iseloom ilma tsüklonis(madalrõhuala)- Tsüklonis on alati vilets, kuid soe ilm 18)Millisel joonisel kujutatud MAABRIISI, millisel kujutatud ÖÖD- maabriis on joonis 2, sest maabriis on öine rannikutuul suunaga rannalt merele ning meri jahtub aeglasemalt, kui maa. ÖÖD on kujutatud joonisel 2. 20) 2.laskuvad õhuvoolud; 4.kagupassaadid; 5.läänetuuled 22)----------
lõunapöörijooneni. Palavvöös käib päike kogu aasta kõrgelt ja sellepärast saavad need piirkonnad Maal kõige rohkem soojust. Kaks korda aastas paistab päike keskpäeval otse seniidis. Öö ja päev on kogu aasta enam-vähem ühepikkused, ekvaatoril aga kogu aasta täpselt ühepikkused. Palavvöös ei ole sooja ja külma aastaaega, võib aga olla niiske aastaaeg ja kuiv aastaaeg. Külmvööd Maa- ala pooluse ümber kuni polaarjooneni nimetatakse külmvööks. Külmvöödes on kõikjal lühem või pikem polaaröö ja -päev. Päike ei tõuse kunagi, isegi mitte polaarpäeval eriti kõrgele. Aasta läbi on külm, ainult kesksuvel võib olla natuke soojem. Parasvööd Pööri- ja polaarjoone vahele jääb parasvöö. Parasvöös ei paista päike kunagi seniidis, seal ei esine polaarpäeva ega ööd. Seal ei ole väga soe ega ka väga külm. Parasvöö on nelja aastaaja vöö. Õhurõhk
4.Lapsuliblikas Lapsuliblikas on üks esimestest kevadliblikatest. Sel kevadel lendasid esimesed lapsuliblikad juba 9. märtsil. Kui esimesena kevadel näha teda tähendab see kuldset suve. See arvamus võib pärineda ärkamisaegsete saksa päritolu näitsikute fantaasiast. Lapsuliblikas on Eestis tavaline päevaliblikas. Ta on levinud mitmel pool Euroopas. Lõuna poole on ta levinud kuni Põhja- Aafrikani ja ida pooole Baikali järve ja Mongooliani ning põhjas ulatub kuni Skandinaavia polaarjooneni. Lapsuliblikas elab ainult piirkondades, kus kasvab türnpuu või paakspuu, sest need on röövikute toidutaimed. Mägedes võib teda kohata kuni 2 km kõrgusel. Lapsuliblikas on metsaliik, keda leidub vähe avamaastikul. Enamus liblikaid elab talve üle nukustaadiumis, mõned aga valmikutena. See põhjustabki selle, et nad on ühed esimestest liblikatest kes soojadel kevadpäevadel lendama hakkavad. Tema soontes voolab hemolümf, mis sisaldab suures koguses
) [avellána] Avellana Avellina linna (Itaalia) lähedalt. Harilik sarapuu kasvab meil kodumaise püstise ja tugevakasvulise 3....5 (8) meetrise 10.....15 tüvelise põõsana alusmetsarindes ja metsaservades üle kogu Eesti, eelistades siiski lubjarikkaid muldi. Üldareaal langeb kokku hariliku tamme areaaliga, kuid on viimasest rohkem põhjasuunas ulatuv, kasvades Põhja-, Kesk- ja Lõuna-Euroopas ning ulatudes kuni Väike-Aasiani. Põhjas tungib kuni polaarjooneni Norras. Põõsad rohkesti hargnevad, tüve koor sile, hallikas. Võrsed: noorelt näärmekarvased, pruunikad, pungad pruunikad kuni rohekad, ripsjalt karvased. Lehed: äraspidimunajad kuni ümaramunajad, 6.....12 x 5.....10 cm, südaja alusega, ebaühtlaselt kahelisaagja servaga, lühidalt teritunud tipuga, pealt läiketa, rohelised, alt heledamad, õhukesed, roodudelt karvased, leheroots 0,5.....1,5 cm, näärmekarvane.
pähkel, mida osaliselt kuni täielikult ümbritseb rohtjas ja lõhestunud servaga kotjas või torujas viljakate (kuupula ehk lüdi). Pähklid on väärtuslikuks toiduainetööstuse tooraineks · Perekonna esindajaid kasutatakse palju haljastuses. Corylus avellana - Üldareaal langeb kokku hariliku tamme areaaliga, kuid on viimasest rohkem põhjasuunas ulatuv, kasvades Põhja-, Kesk- ja Lõuna-Euroopas ning ulatudes kuni Väike-Aasiani. Põhjas tungib kuni polaarjooneni Norras. Harilik sarapuu kasvab Eestis parasniisketel huumus- ja lubjarikastel muldadel leht- ja segametsade alusmetsas, puisniitudel ja loodudel, pms. Saaremaal ja Lõuna-Eestis ka põõsastikena ehk sarapikena. Harilik sarapuu kasvab meil kodumaise püstise ja tugevakasvulise 3....5 (8) meetrise 10.....15 tüvelise põõsana alusmetsarindes ja metsaservades üle kogu Eesti, eelistades siiski lubjarikkaid muldi.
Harilik sarapuu kasvab meil kodumaise püstise ja tugevakasvulise 3....5 (8) meetrise 10.....15 tüvelise põõsana alusmetsarindes ja metsaservades üle kogu Eesti, eelistades siiski lubjarikkaid muldi. Rahvapärased nimetused veel pähklipuu, sarap, sarakas jne. Üldareaal langeb kokku hariliku tamme areaaliga, kuid on viimasest rohkem põhjasuunas ulatuv, kasvades Põhja-, Kesk- ja Lõuna-Euroopas ning ulatudes kuni Väike-Aasiani. Põhjas tungib kuni polaarjooneni Norras. Põõsad rohkesti hargnevad, tüve koor sile, hallikas. Tsoon III. Kultuuristatud väga ammu. Tunnused: Võrsed: noorelt näärmekarvased, pruunikad, pungad pruunikad kuni rohekad, ripsjalt karvased. Lehed: äraspidimunajad kuni ümaramunajad, 6.....12 x 5.....10 cm, südaja alusega, ebaühtlaselt kahelisaagja servaga, lühidalt teritunud tipuga, pealt läiketa, rohelised, alt heledamad, õhukesed, roodudelt karvased, leheroots 0,5.....1,5 cm, näärmekarvane.
annaabi.ee 
