Oli põnev jälgida, mida teevad pillimängijad selles vahemikus, kui nende kord pole mängima. Eriti meeldis mulle jälgida, kuidas harfi mängiti, õigemini sõrmitseti ning siis samal ajal lavale vaadata ning seal näha mismoodi tantsijad seda väljendavad. Etendusest võib veel järeldada nii mõndagi selle ajastu kohta. Näiteks tol ajal polnud kombeks naistel alkoholi pruukida. See väljendus hästi päris alguses olnud lossi peo tseenis, kus mehed tantsisid pokaalidega ning imiteerisid joomist ning naised vaatasid seda pealt. Teiseks oli lausa nauditav vaadata kuidas tantsude ajal, kui mehed olid kõrvalvaatajad ning naised neist möödusid, siis aupaklikult viibati tantsijatele kätt. See oli tõeline austusavaldus naissugupoolele, mis võiks samamoodi ka tänapäeval olla. Kolmandaks mida ma eriti tähele panin oli see, et esimeses vaatluses kandsid kõik lavalolijad balletisusse, kuid teises olid peaaegu kõigil jalas tantsukingad
keskkonnas, siis püüdsid ka kunstnikud kujutatud objektide puhul rõhutada eelkõige materjalitunnet, faktuuri, esemelikkust ning saavutasid selles osas eriti kõrge meisterlikkuse. Nagu olustikumaal puhkes õitsele korraga mitmes eri paigas ja moodustas mitmeid kohalikke koolkondi, nii on ka hollandi natüürmordid tugeva lokaalse eripäraga. Haarlemis levisid näiteks eriti laialdaselt natüürmordid mitmesuguste klaaside ja pokaalidega, Haagis maaliti meeleldi kalu, Utrechtis oli populaarne lillemaal, ülikoolilinn Leiden eelistas natüürmorte raamatutega, millega sageli segunesid maisele kaduvusele vihjavad sümbolid nagu pealuud ja liivakellad. Natüürmorte loovate meistrite kunstiline maitse ilmutas end küllaltki mitmekülgselt. Võrreldes flaami meistritega, kelle töödel lauad vajuvad lausa looka rikkalike loodusandide all, hakkab siiski silma hollandi natüürmortide teatav delikaatne intiimsus
annaabi.ee 
