" Ma suudan hüpata üle lompide" Alan Marshall Tegevusaeg : 20.sajand. Tegevuskoht : Austraalia, Turalla. Tähtsamad tegelased : Alan, Ema, Isa, Joe. Põhiprobleem Alan oli ühest jalast halavatud ning ta pidi liikumiseks kasutama karke, kuid sellele vaatamata tahtis ta teha kõike seda, mida teised poisidki, kuid ta võis see juures saada haiget või ennast vigastada. Minu arust oli see peamiseks probleemiks, et ta üritas hakkama saada asjadega, mis käisid talle natuke üle jõu. Alan'i iseloomustus Vapper, enesekindel, tahtejõuline, iseseisev, püüdlik. Tsitaat "Kui sa ei anna alla, ei saa sa kunagi lüüa."
Retsensioon filmist ,,Nimed marmortahvlil" Albert Kivika romaanil põhinev film 2002. aastal valmis A. Kivikase ,,Nimed marmortahvlil" romaani põhjal täispikk mängufilm. Nii romaani, kui ka filmi süee põhineb Vabadussõja ainete alusel, aastatest 1918- 1920. Ajaloos toimus Vabadussõda Tartus, seda kajastab ka film. Poisidki, kes uljaspäi lahingusse jooksid olid pärit Tartust ja käisid Tartu Kommertskoolis. Eestis saatis filmi erakordselt suur edu. Filmi produtsent on Kristian Taska, lavastajaks on Elmo Nüganen, Tallinna Linnateatri peanäitejuht ja näitleja. Film algas ajaloolise tausta tutvustamisega, mida kirjeldas suurepäraselt vendade Ahaste ajaseisma panek kellatornis ja punaste lipu Eesti lipuga vahetamine. Selline hulljulge vemp näitas hästi ära, kui tähtis oli Eestlastele nende vaba riik
Karistusretkedele võtsid vanemad mehed kaasa nooremaid. Karistusretked viidi läbi arukamate ja tugevamate helootide vastu, kes tapeti ettevaatuse mõttes, et neist ei saaks ülestõusu juhte. Nii harjutasid noored sõdalased inimese mõrvamist. Sellise kasvatuse põhimõte oli teenida riiki. Inimese enda heaolu ei olnud tähtis. TÜDRUKUD Tüdrukuid kasvatas ema. Ta õpetas neile koduseid töid. Tütarlapsed ei tohtinud poistest maha jääda. Nemad tegid samasuguseid harjutusi nagu poisidki, et oma keha karastada ja vastupidavaks teha. Nad õppisid isegi oda viskama. Lisaks sellele oli ka tüdrukute õpetuses tähtsal kohal laulmine ja tantsimine. Samuti tütarlapsed võimlesid ja jooksid. Tüdrukutelt oodati, et nad oskaksid ennast ise kaitsta. Kirjutamist, arvutamist ja lugemist õppisid tüdrukud sama väheselt kui poisid. Tütarlapste kasvatuse eesmärk oli suuta tulevases elus sünnitada Spartale palju tugevaid ja terveid lapsi.
Põhja-Eesti kiik oli tugeva ehitusega ja kestis aastaid. See rajati kahe toestatud samba vahele, kiik koosnes liikuvast võllist ja kahest teineteise vastu asetatud lauast, mis ühendati võlliga 48 samba abil. Kiik ehitati küla ühismaale noorte kooskäimiskohale (vainule, karjamaale vm). Selle kõrvale rajati tasasem tantsuplats (tsõõriplats) ning jäeti ruumi jaanitule jaoks. Peamised kiikujad olid tüdrukud. Poiste ülesanne oli teha kiik ja kiigutada. Vahel asusid poisidki kiikuma ja võistlema, kes suudab kiike kõrgemale ajada. Ilma lauluta kiigel ei oldudki. Enamasti laulis üks koor, mõnikord (eriti Põhja-Eestis) vaheldumisi ka kaks koori, teine teisel kiigelaual oma eeslauljaga. Vahel aitasid laulule kaasa vanemad inimesed. Nõnda oli kiigeplats koht, kus laule õpiti ja õpetati. Kiigele sobisid pikemad laulud, neis kõneldi kiikumisest ja neidude elust. Et Lõuna-Eestis algas kiikumine lihavõttepühadel, siis lauldi ka
annaabi.ee 
