tervikuna, iga kogu peegeldab autori hetkemaailma. Liikudes ajas on Hirv võtnud kaasa midagi eelnevast perioodist: paigutatuna uude konteksti on sel juba teine tähendus. Hirv on põiminud kogumikesse ka luuletõlkeid eestindanud 20. sajandi alguse prantslasi, ja teiste maade poeete, nagu Rilke, Lorca, Brodsky. Veel on Hirv tõlkinud saksa keelest näiteks Kristian Jaak Petersoni. Tõlkimine on Hirvele eelkõige teiste autorite põimimine oma poeetilisse universumisse. Hirve luulemaailma semantiline struktuur moodustub polaarsetest, omavahel lahutamatutest opositsioonidest: peateemad on surm/elu, öö/päev, kirg/tüdimus, aeg/ajatus või hetk/igavik ning mina ja sina. Need vastandid on äärmiselt ühtsed, kuuluvad orgaaniliselt kokku, tähistades sama teema vastaspoolt mitte ainult ööd pole päevata, vaid nende järgnevus on loomulik. Hirve luules leiab palju eri tüüpi helikordusi, ohtralt on homonüüm- ja täisriimide kõrval ka nn
all ja veelgi madalamal kui all." ,,Reetmine. Lapsepõlvest peale on meile alati rääkinud nii isa kui ka kooliõpetaja, et see on kõige halvem, mida me üldse suudame ette kujutada. Aga mis siis on see reetmine? Reetmine tähendab korra hülgamist. Reetmine tähendab korra hülgamist ja minekut tundmatusesse. Sabina ei tunne midagi kaunimat kui minekut tundmatusesse." ,,Armastus algab hetkel, mil naine kirjutab oma esimese sõna meie poeetilisse mällu." ,,Mis juhtub üks kord, seda nagu poleks juhtunud iialgi. /--/ Ajalugu on niisama kerge kui üksiku inimese elu, talumatult kerge, kerge nagu sulg, nagu õhus hõljuv tolm, nagu see, mida homme enam ei ole." ,,Seal, kus räägib süda, on sündsusetu mõistusel mõne vastuväitega esineda." ,,Idüll on kujutis, mis on jäänud meisse kui mälestus Paradiisist: Elu Paradiisis ei sarnanenud jooksmisega mööda sirget, mis viib tundmatusse, polnud see ka seiklus
tähistavad pööret, mis on luuletaja edasise arengu suhtes tähenduslik. Luuletaja on selja pööranud armastus- ja looduslüürikale ning ühtlasi sonetile. Muutunud karmil luulemaastikul ei õitse enam sirel, seal huikab mardus ja inimsüda on haavana verivallas. Inimese õigus õnnele, mis häälestas nooruslüürikat, esineb seal eetilisel tasandil küsimuse valgel: kas on õigus õnnelik olla, kui maailm upub kannatustesse? Poeetilisse eneseanalüüsi ilmub inimlikust õnnest keeldumise karedust, saatusühtsuse tunnetust verivalla kistud maailmaga. Underi ajaluulele on impulsse andnud ümbritsev tegelikkus, kaasa arvatud 1919. aasta klassisõja masendused. Sõja vägivalla vastu astus Under sama ägedalt, kui ta laulis loodusest ja armastusest. Kuid võitluslaulikut tavalises mõttes temast ei saanud. 1923. aastal sai Marie Under 40-aastaseks. Mitmed küsimused isiklikus elus olid otsustatud
Kunstniku maalimine mõjutas tema teooriaid ja tema ,,nägemise grammatikat". Hundertwasser ilmus välja maalijana aastal 1950. Tema pildid olid isiklikud katsed leida vastuseid endale kunsti vallas. Hundertwasser püüdis leida oma tee maalikunstnikuna ja luua oma stiil. Algusest peale oli Hundertwasser võtnud traditsioonilistest maalidest elemendid ja integreeris need oma ,,poeetilisse kosmosesse." See poeetiline või psühholoogiline dimensioon oli talle kõige tähtsam: näha maailma oma maalides ja võimalus elada seal. Alates aastast 1953, said domineerivateks vormideks tema maalides spiraalid. Spiraalidest kujunes välja kunstniku oma kaubamärk. Spiraalid kunstniku töödes kujunesid korrapäratult, spiraalide liikumine toimus kahes suunas:sissepoole ja väljapoole. Hundertwasser on ise kirjeldanud spiraali, kui ,,kaitsevalli oma keskkonna vastu."
Blicheri lüürilisi luuletisi, elavas rahvakeeles jutustatud novelle ja antikiseerivalt vestetud minevikulugusid varjutab omapärane nukrus või ka nukker huumor: jutukogu ,,Sidimistuba" 1842, ,,Külaköstri päevik" 1824. Ta oli Jyllandi looduse ja rahva laulik. Nii ilmneb ka lüürikas teatav tõelikkusele lähenemise tendents, tõmmates kindla piiri vana ja uue romantismi vahele. Ometi kuuluvad kõik need luuletajad oma elutundelt ja maitselt veel romantismi hilisemasse ajajärku (poeetilisse realismi) või vähemasti seisavad selle piirimail. Teadlikku vanarealismi omab taani kirjandus ühes naiskirjanikus, proua Thomasine Christine Gyllembourg-Ehrensvärd'is (Heibergi ema, 1773-1856), kes 18. saj. aatlevas vaimus käsitles novellivormis kodanlikku kaasaega: eriti tuntud on tema teos ,,Argipäevalugu" 1828. Kuid siinkohal pole tegu realismiga sõna tõsises mõttes. Romantiline vool, enne oma otsustavat iganemist, annab veel kaks, ajajärku väärikalt ja
osa tervikut. Metonüümiale rajaneb portreede traditsioon inimene on tuvastatav näo, mitte teiste kehaosade kaudu. Kultuuride ja religiooni mõistete süsteemid on loomult metafoorsed. Metonüümsed sümbolid ühendavad argikogemust ja religioone ning kultuure iseloomustavaid sidusaid metafoorseid süsteeme. Olulisim on meelde jätta, et metafoorid ja metonüümia mõjutavad mõtlemisprotsesside kaudu igapäevaelu, mitte ei kuulu ainult kujundlikku, retoorilisse ja poeetilisse keelakasutusse. Õnnestumistingimused- Austin: performatiivid ei saa olla väärad/tõesed, aga võivad õnnestuda. Väide õnnestub, kui kõneleja väitesse usub. Väära eessõnaga lausung on pigem kehtetu kui väär (nt kehtetu on tehing, millega müün mulle mittekuuluvat asja). a) Peab olema konventsionaalne protseduur, olukord ja isikud peavad vastama protseduurireeglitele. b) Protseduur tuleb läbi viia korralikult, täielikult.
annaabi.ee 
