Eesti teatri ajalugu
muusikateatriks.
7
1950.1970. Aastad
Pärast Stalini surma 1953. aastal algas aeglane liberaliseerumine. Teatris laienes
repertuaarivalik niihästi klassika kui kaasaegsete välisautorite ringis. Teatud piirides
taastus lavastaja õigus isiklikule stiilile ja nägemusele. Läbi kogu järgneva perioodi
täiustus üha ka vihjete ja ümberütlemiste kunst, mis niikuinii õitses argieluski. Püüeldi
ehtsamat ja poeetilisemat realismi, mis oli ju olnud tuttavaks laadiks juba 1930.
aastatest.Eesti teatris kehastasid neid otsinguid eeskätt tolle ajajärgu juhtivad
lavastajad Voldemar Panso, kelle eestvõttel taastati 1957. aastal kõrgem
näitlejakoolitus ja 1965. aastal rajati ,,Noorsooteater", ning Kaarel Ird, kes
aastakümneid juhtis Nõukogude Liidus ainsamaks kombineeritud muusika ja
sõnateatriks osutunud teatrit ,,Vanemuine".Nii muutus teater ühiskonnas jälle