Kobras
Rajale tulijale näidatakse kõigepealt, kuidas jahimehed loomade eest hoolitsevad. Vaadatakse jälgi ja loomade söötmiskohti.
Siis jõutakse alale, mille koprad on hõivanud ja mis on muutunud seetõttu sooks. Mets hakkab seal juba hävima, sest koprad
on tõstnud veepinna kõrgele. Mööda kraaviäärt kõndijal kaob vahepeal jalgealune, sest maa-alune on tihedalt koprakäike
täis. Ümberringi on pliiatsiotsana äranäritud puud.
“Kes tahab, võib jääda ka vaatama, mis sünnib,” lausub Erm. “Meil on teada, millistes kohtades võib kobrast oma silmaga
näha. Kui liikumatult istuda, siis tunni, kolme, nelja või viie pärast tõenäoliselt õnnestubki kobrast näha. Võib ka teisi
metsloomi jälgida. Selleks on loomade ülekäiguradade juurde ehitatud vaatetornid.”
Sealt edasi minnakse kena soojärve Mustjärve äärde, mis on samuti kobrastel asustatud. Kuigi kobras eelistab vaid lehtpuid,