Kas noorus on hukas?
Lapsed võtavad selle
omaks kergelt, see on neile ainukene orientiir, mille järgi sihti seada.
Kas eeltoodu põhjal võime öelda, et "hukas" laps näitab meie ebaõnnestumist
lapsevanemana? Usun küll. Siin tuleks kasuks enesekriitiline lähenemine, mis võib aidata
väljuda stereotüüpsest arvamusest ja panna maailma vaatama noore pilgu läbi.
Toon paar näidet olukordadest, mis on Sakus silma hakanud. Esimesel juhul jalutavad kolm
noorhärrat tänaval, suitsud suus ja õlu kaheliitrise plastikpudeliga näpu otsas. Sellel pildil ei
oleks midagi valesti, kui ühel neist ei oleks käeotsas ka, silma järgi öeldes, kolmeaastane
tüdrukutirts. Millise signaali selline lapsevanem oma lapsele annab, miks me eeldame, et see
laps käitub suurena teistmoodi?
Teine näide: parklas istuvad autos nooremapoolsed inimesed, nii üle kahekümne. Tagaistmel
istub kaks tütarlast, aknad praokil, ja mõlemad tõmbavad isuga suitsu. Jällegi ei oleks pildil
annaabi.ee 
