REFERAAT ETAANDIOOLIST Etaandiool (sünonüümid monoetüleenglükool; etüleenglükool; 1,2-etaandiool; glükoolalkohol; rahvakeeli tosool) on alkohol, millel on kaks OH rühma. Ta kuulub keemiliste ainete rühma - glükoolid, mille molekulis on kaks hüdroksüülrühma. Kõik väiksema molekulmassiga glükoolid on veega segunevad, kõrgema molekulmassiga glükoole kasutatakse määrdeainetena, plastifikaatoritena ja kosmeetikatoodetes.Oma puhtas vormis on etaandiool lõhnatu, värvitu, siirupitaoline vedelik, millel on magus maitse. Etaandiool on mürgine ja selle sissesöömine on hädaohtlik. Etaandiool avastati aastal 1859, prantsuse keemiku Charles-Adolphe Wurtzi poolt. Seda toodeti vähesel määral Esimese maailmasõja ajal jahutina ja lõhkeainete koostisosana. Laiemal määral tootmine algas aastal 1939, kui etüleenoksiidi tootmine odavnes.
odavamaks. Täiteainetena kasutatakse kas orgaanilisi või anorgaanilisi aineid. Orgaanilised: · puidujahu, · tselluloos, · puuvilla jäätmed, · puuvillriie, · paber jne. Anorgaanilised: · grafiit, · talk, · kvarts, · klaaskiud, · klaasriie, · vilgupuru. Täiteainete maht plastides on umbes 70% ja enam. Plastifikaatorid: · muudavad materjali elastsemaks, · parandavad töödeldavust ja valuomadusi, · vähendavad haprust. Plastifikaatoritena kasutatakse mitmesuguseid estreid (küllastamata süsivesikuid), kastoorõli jms. Stabilisaatorid: väldivad plasti vananemist. Katalüsaatorid: kiirendavad plastide tootmist (lubi ja magneesium). Plaste põhiliselt ei värvita vaid neisse lisatakse värvaineid (roheaine kroomoksiid, valge - tinaoksiid). Kõvendid: kiirendavad vaigu kõvaks muutumist. TERMOPLASTID Polüetüleen ( PE) on neutraalne termoplastne polümeer, mis koosneb ainult vaigust ning on niiskuskindel ja gaasitihe
Täiteained suurendavad plastide tugevust ja muudavad nad odavamaks. Täiteainetena kasutatakse kas orgaanilisi või anorgaanilisi aineid. Orgaanilistest ainetest on levinud puidujahu, tselluloos, puuvilla jäätmed, puuvillriie, paber jne. Anorgaanilistest aga grafiit, talk, kvarts, klaaskiud, klaasriie, vilgupuru. Täiteainete maht plastides on umbes 70% ja enam. Plastifikaatorid muudavad materjali elastsemaks, parandavad töödeldavust, vähendavad haprust ja suurendavad valu omadusi. Plastifikaatoritena kasutatakse mitmesuguseid estreid (küllastamata süsivesikuid), kastoorõli ja veel dilbutüülftalaati. Plastidele lisatakse veel stabilisaatoreid, need väldivad plasti vananemist. Lisatakse veel katalüsaatoreid, mis kiirendavad plastide tootmisprotsessi (lubi ja magneesium). Plaste üldiselt ei värvita (värvid nakkuvad plastidega halvasti) vaid neisse lisatakse värvaineid (roheaine kroomoksiid, valge - tinaoksiid). Kõvendid kiirendavad vaigu kõvaks muutumist. 6
Täiteained suurendavad plastide tugevust ja muudavad nad odavamaks. Täiteainetena kasutatakse kas orgaanilisi või anorgaanilisi aineid. Orgaanilistest ainetest on levinud puidujahu, tselluloos, puuvilla jäätmed, puuvillriie, paber jne. Anorgaanilistest aga grafiit, talk, kvarts, klaaskiud, klaasriie, vilgupuru. Täiteainete maht plastides on umbes 70% ja enam. Plastifikaatorid muudavad materjali elastsemaks, parandavad töödeldavust, vähendavad haprust ja suurendavad valu omadusi. Plastifikaatoritena kasutatakse mitmesuguseid estreid (küllastamata süsivesikuid), kastoorõli ja veel dilbutüülftalaati. Plastidele lisatakse veel stabilisaatoreid, need väldivad plasti vananemist. Lisatakse veel katalüsaatoreid, mis kiirendavad plastide tootmisprotsessi (lubi ja magneesium). Plaste üldiselt ei värvita (värvid nakkuvad plastidega halvasti) vaid neisse lisatakse värvaineid (roheaine kroomoksiid, valge - tinaoksiid). Kõvendid kiirendavad vaigu kõvaks muutumist.
Eriti ohtlik aga suitsetajatele. 22. Polükloreeritud bifenüülid (PCB-d), dioksiinid Bifenüüli kloreerimisel saame 8 tüüpi molekulide segu, mis sisaldavad erinevat arvu kloori aatomeid (teoreetiliselt ligikaudu 210 erinevat). Nende ühendite toksilisus sõltub 1. kloori aatomite arvust 2. nende asendist bifenüüli molekulis ning 3. segu üldisest koostisest. Arochlor (USA), Phenochlor (Prantsusmaa) jt. - PCB-sid on kasutatud tööstuses laialt sünteetiliste polümeeride plastifikaatoritena, värvides, soojusvahetuskeskkondades, hüdraulilistes pressides ja elektritransformaatorites. Neil on kõrge temperatuurne ja keemiline vastupidavus vees, hapetes ja leelistes. Kuigi PCB-de välispidine kasutamine on praktiliselt lõpetatud, leidub neid siiski tänu tööstuslikule lekkele ja jääkidele mitmel pool keskkonnas (muld, atmosfäär ja vesi) ja sellest lähtuvalt ka toidus (munad, ulukiliha, kalad jne.)
Täiteained suurendavad plastide tugevust ja muudavad nad odavamaks. Täiteainetena kasutatakse kas orgaanilisi või anorgaanilisi aineid. Orgaanilistest ainetest on levinud puidujahu, tselluloos, puuvilla jäätmed, puuvillriie, paber jne. Anorgaanilistest aga grafiit, talk, kvarts, klaaskiud, klaasriie, vilgupuru. Täiteainete maht plastides on umbes 70% ja enam. Plastifikaatorid muudavad materjali elastsemaks, parandavad töödeldavust, vähendavad haprust ja suurendavad valu omadusi. Plastifikaatoritena kasutatakse mitmesuguseid estreid, kastoorõli ja veel dilbutüülftalaati. Plastidele lisatakse veel stabilisaatoreid, need väldivad plasti vananemist. Lisatakse veel katalüsaatoreid, mis kiirendavad plastide tootmisprotsessi. Plaste üldiselt ei värvita vaid neisse lisatakse värvaineid. Kõvendid kiirendavad vaigu kõvaks muutumist. Polümeerid: polüetüleen, polüetüleenteraftalaat, polüformaldehüüd, polüvinüülkloriid, polüester,
Üldise ohutuse huvides soovitatakse akrüülamiidi sisaldust toidus vähendada. 2002, leidsid Rootsi uurijad, et akrüülamiid moodustub kartulis ja teraviljatoodetes tavapäraste toiduvalmistamise meetodite puhul. 31. Ftalaadid. · Ftalaadid e. orto-ftaalhappe (o-benseendikarboksüülhappe) diestrid on sünteetilised ained, mida kasutatakse vaid teistesse toodetesse sisseviidutena. Ligi 90% toodetud ftalaatidest kasutatakse plastifikaatoritena sellistes painduvates polüvinüülkloriid (PVC) toodetes nagu plastikkotid, toidu pakkematerjalid ja säilituskonteinerid, pehmed mänguasjad, intravenoossed torukesed. Enamus, eriti kõrgemate alkoholide ftalaate on rasvlahustuvad ning võimelised kontsentreeruma sellistes toiduainetes nagu või, margariin ja juust, aga ka akumuleeruma inimese ja veeorganismide rasvkoes. · Kaheks põhiliseks kõrgema alkoholi ftalaadiks, mida kasutatakse plastifikaatoritena
Samuti saab määrata sideainete kleepuvust, vastupidavust. · Õlid Taimset õli saadakse erinevate taimede seemnetest, kuna peaaegu kõik taimede viljad ja seemned sisaldavad õlisid. Levinuim menetlus selleks on pressimine, mis võib toimuda kas külmalt või kuumalt. Maalimiseks mõeldud õli peab olema saadud külmmenetlusel. Taimeõlisid on kasutusel nii iseseisvate viimistlusmaterjalidena kui ka modifikaatoritena erinevate vaikude koostises. Samuti kasutatakse neid plastifikaatoritena ja sideainetena erinevate kattematerjalide koostises. Värvidele lisatav taimne õli on toatemperatuuri juures vedelas olekus ja on võimeline õhu käes kuivama ja kõvenema. Vähesel hulgal lisatakse õlisideainesse ka mõningaid teisi aineid: vaike, vaha, lakke. Keemiliselt vaadates on maaliõlid glütseroolestrid erinevate rasvhapete (steariin, süsivesinikud, ja vitamiinid) jääkidega. Õli omadused sõltuvad põhiliselt nende koostises
Täiteained suurendavad plastide tugevust ja muudavad nad odavamaks. Täiteainetena kasutatakse kas orgaanilisi või anorgaanilisi aineid. Orgaanilistest ainetest on levinud puidujahu, tselluloos, puuvilla jäätmed, puuvillriie, paber jne. Anorgaanilistest aga grafiit, talk, kvarts, klaaskiud, klaasriie, vilgupuru. Täiteainete maht plastides on umbes 70% ja enam. Plastifikaatorid muudavad materjali elastsemaks, parandavad töödeldavust, vähendavad haprust ja suurendavad valu omadusi. Plastifikaatoritena kasutatakse mitmesuguseid estreid (küllastamata süsivesikuid), kastoorõli ja veel dilbutüülftalaati. Plastidele lisatakse veel stabilisaatoreid, need väldivad plasti vananemist. Lisatakse veel katalüsaatoreid, mis kiirendavad plastide tootmisprotsessi (lubi ja magneesium). Plaste üldiselt ei värvita (värvid nakkuvad plastidega halvasti) vaid neisse lisatakse värvaineid (roheaine kroomoksiid, valge - tinaoksiid). Kõvendid kiirendavad vaigu kõvaks muutumist.
Täiteained suurendavad plastide tugevust ja muudavad nad odavamaks. Täiteainetena kasutatakse kas orgaanilisi või anorgaanilisi aineid. Orgaanilistest ainetest on levinud puidujahu, tselluloos, puuvilla jäätmed, puuvillriie, paber jne. Anorgaanilistest aga grafiit, talk, kvarts, klaaskiud, klaasriie, vilgupuru. Täiteainete maht plastides on umbes 70% ja enam. Plastifikaatorid muudavad materjali elastsemaks, parandavad töödeldavust, vähendavad haprust ja suurendavad valu omadusi. Plastifikaatoritena kasutatakse mitmesuguseid estreid (küllastamata süsivesikuid), kastoorõli ja veel dilbutüülftalaati. Plastidele lisatakse veel stabilisaatoreid, need väldivad plasti vananemist. Lisatakse veel katalüsaatoreid, mis kiirendavad plastide tootmisprotsessi (lubi ja magneesium). Plaste üldiselt ei värvita (värvid nakkuvad plastidega halvasti) vaid neisse lisatakse värvaineid (roheaine kroomoksiid, valge - tinaoksiid). Kõvendid kiirendavad vaigu kõvaks muutumist.