kiivrikujuline. Harjastega rindmikujalgu on viis paari. Rindmikujalgades paiknevatesse lõpuskotikestesse aitavad harjased tuua värsket vett ja toidupalakesi. Nii toimub vesikirbu hingamine ja toitumine. Toiduks on bakterid, ainuraksed, pude ja vetikad. Vesikirbud on lahksugulised loomad, esineb nii emas- kui isasloomi. Emased kannavad mune kaasas selja peal hauderuumis. Vesikirbud reageerivad valgusele (silm), ööseks liiguvad nad veekogus sügavamale, nendega koos liiguvad ka planktontoidulised kalad. Sõudikutel (Cyclops) on piklik hargiga lõppev keha. Liikumisele ja vees hõljumisele aitavad kaasa pikad tundlad, liikumisorganiks on jalad. Keha eesotsas asub üks silm ja keha on kaetud kitiinse koorikuga. Emastel ripuvad tagakeha külgedel munadega täidetud kotid. Noortel on mitu vastsejärku. Sõudikuid võib leida ka talveperioodil. Vesikirbud ja sõudikud nagu ka teised väiksemad vähilaadsed on kalade ja nende maimude ning suuremate
Meriliiliaid arvatakse esinevat Kesk-Kambriumis, kindlaid esindajaid on teada Ordoviitsiumist. Meriliiliad elutsesid nii madalas kui ka sügaval vees ning eelistavad kontinentaalse šelfi puhta vee keskkonda. Nii sessiilsed kui ka liikuvad meriliiliad eelistavad sügavat vett (sügavusega üle 200 m), kuhu valgus enam ei ulatu [1, 8]. Seda sellepärast, et nendel sügavustel jäävad nad kiskjatele nähtamatuks ja kättesaamatuks [2]. Meriliiliad on planktontoidulised, kuid mõned söövad ka pinnaseosakesi ehk detriiti [2]. Meriliiliate morfoloogia ja anatoomia Enamikul säilinud meriliiliatel, eelkõige madalas vees elavatel, on kaks olulisemat kehapiirkonda - karikas ja haarmed. Karikas on topsikujuline keskne osa, mis asetseb suusmisest ehk oraalsest küljest allpool ja mis on suunatud aluspinnast eemale. Enamik organeid on paikneb karikas. Nii suu kui pärak avanevad oraalsel küljel - see on meriliiliatele iseloomulikuks tunnuseks
Enamik vetikaid on lühiealised, nad poolduvad ühe ööpäeva jooksul mitu korda; pruun-, puna- ja rohevetikate hulgas leidub mitmeaastasi taimi. Vees hõljuvad vetikad vabalt (plankton), lamavad põhjal või on sellele kinnitunud (bentos), paljud kinnituvad ka teistele organismidele (pealiskasv). Vetikad toodavad põhilise osa Maa hüdrosfääri esmasest orgaanilisest ainest (aastas umbes 30 miljardit tonni). Neist toituvad mitmesugused veeloomad, sealhulgas planktontoidulised kalad. Suured merevetikad on toiduks Aasia ja Lääne-Euroopa rannarahvastele, neid tarvitatakse ka tööstustoorainena (näiteks agari ja karotenoidide tootmisel). 16 Vetikad on nagu bakteridki olulised veekogude isepuhastumises, nad on veekogude põhilised hapniku tootjad. Rohkuse korral põhjustavad veeõitsengut. Vetikaid kasutatakse bioindikaatorina vee omaduste ja sanitaarse seisundi hindamisel. Kümme liiki vetikaid on
Kuidas aga ta sai vees kohastumise, selle saab teada referaadist ,,Sinivaal". Kaselott (hammasvaal) Grööni vaal (kiusvaal) Joon.1. Suurimate hammas-ja kiusvaalade suuruse võrdlus. Sinivaal (kiusvaal) Sinivaal Suurim loom maakeral Planktontoidulised vaalad on üldjuhul suured loomad. Igas keeles tähendab sõna ,,vaal" - suur. Suurte vaalade mõõtmed ülitavad ükskõik millise senieksisteerinud looma omad. Kunagise hiiglase dinosauruse kaal oli vähem kui veerand tänapäevase sinivaala omast. Suurim teadaolev sinivaal oli 33 m pikk, seega sama pikk kui tänapäeva reisilennuk Boeing 737. Kaal arvatakse sinivaala olevat 150-200 tonni, see on rohkem kui 30-nel aafrika elevandil, kes on suurim tänapäeva maismaaloom
annaabi.ee 
