19 Majandus: NSV Liit oli üks enim kannatanud riikidest peale II maailmasõda. Miljonid inimesed olid tapetud, põllud söötis, linnad rusudes. Eesmärgid ja vahendid siiski ei muutunud. Jätkus plaanimajandus, rõhk oli industrialiseerimisel. Põllumajandus kiratses. Jälle nõudis madalseisust väljatulek kümneid tuhandeid elusid. Riiklikku Plaanikomiteed (Gosplan) juhtis 1942-1949 Voznessenski ja 1949-1953 Maksim Saburov (1900-1977). Välispoliitika: NSV Liit enne II maailmasõda oli sisuliselt ilma liitlasteta mahajäänud riik. Peale II maailmasõda sai NSVL üheks kahest üliriigist. Sõja lõpus oli Punaarmee tunginud ühte Ida-Euroopa riiki teise järel. Järgnevate aastate jooksul tulid neis riikides võimule kommunistlikud valitsused, mis sidusid oma valitsuse ja majanduse NSV Liiduga.
See oli võimalik, sest kõik varad, väljaarvatud individuaalomand isiklikuks tarbimiseks ja kolhooside kollektiivne omand olid siis riigi omanduses ja käsutuses. Sisuliselt oli riigi käsutuses ka tollane kolhooside omand. Tulemuste saavutamise kindlustamiseks omistati plaanidele seaduse jõud. Sellega muudeti plaanimajandus samaaegselt ka käsumajanduseks, kus plaanide täitmine oli riiklik kohustus ja mittetäitmine karistatav. Plaane koostasid spetsiaalsed riigiorganid plaanikomiteed. Keskne plaanikomitee, samuti hindu määrav komitee olid Moskvas, Eesti plaanikomitee jaoks olid sealt lähtuvad plaanid ja hinnad käsuks. Kohalike plaanide osatähtsus oli väike. Kogu suur riik oli nagu suur ettevõte. Selle arenguplaane koostati viieteistkümneks aastaks, viieks aastaks ja aastaks. Inimeste vajadused kajastusid seal normatiivide alusel. Tihti ei vastanud plaanid tegelikele vajadustele ja võimalustele, olid täis vigu ega sobinud üksteisega
annaabi.ee 
