väga palju ja detailselt loodust, mis on tema ümber. Samamoodi ka peategelane, kes rändabki mööda neid linnu. Kõigepeeal saabub ta Tamanisse, see on ka kõige kolkam linn. Seal sai ta öömaja hurtsikus, kus polnudki erilise elutingimusi. Üks laud, mille ümber paar tooli. Seal samas hurtsikus oli ka pime poiss, kes ükshetk tema asjad varastas. Sellepärast juba järgmisel hommikul sõitis Petsorin linnast minema. Järgmine linn kuhu ta saabus oli Pjatigorski. Seal üüris ta endale korteri, Masuki jalamil. Ka seal kirjeldas ta oma ümbrust. Näiteks kirjeldas ta oma tuba äikese ajal, kuidas pilved laskusid katuseni ja tuba täitub murelipuude lõhnaga. Petsornik oli suur naistemees, kuid kõige soojemad ja suuremad tunded olid tal Veera vastu. Kuid Veera oli selleks ajaks, mil nad uuesti juhuslikult kohtunud abiellunud ( tollel ajal oli näotu oma meest petta
Pärast seda kui Julia Kristeva intertekstuaalsuse mõiste 1966. aastal Mihhail Bahtini tööd läänemaailmale tutvustades kasutusele võttis, on terminit samuti korduvalt laenatud ja muudetud. 18. Juri Lotman ja Tartu-Moskva koolkonna semiootika. Tartu-Moskva semiootikakoolkond on Juri Lotmani ja peamiselt tema Moskvas töötanud mõttekaaslaste (Vjatšeslav Vsevolodovitš Ivanov, Mihhail Gasparov, Boriss Jegorov,Aleksandr Pjatigorski, Vladimir Toporov, Boriss Uspenski jt) loodud semiootikakoolkond.[1] Koolkond kujunes 1960. aastatel, mil Tartu Ülikooli Kääriku spordibaasis peeti rida suvekoole teiseste modelleerivate süsteemide alal. Koolkonna vaate kohaselt on semiootilised süsteemid ühtlasi modelleerivad süsteemid. Koolkonna üheks manifest-artikliks on 1973. aastal ilmunud "Kultuurisemiootika teesid"[2] Koolkonna väljaandeks on olnud ajakiri "Töid märgisüsteemide alalt" . Lotmani põhiküsimus:
mina vaid meie laulame". Heliloojana on Rahmaninov lihtsuse, selguse, siiruse kehastus."Elades Ameerikas, igatses Rahmaninov Euroopa järele. 1922-1932 aastani veetis ta suved Saksamaal, Prantsusmaal, Inglismaal ja aastatel 1932-39 veitsis Vierwaldstätteri järve ääres, Luzerni lähedal, kus ta pühendas palju aega perele ja sõpradele, viimaste hulka kuulusid dirigendid Toscanini ja Mengelberg , pianist Horovitz, balletmeister Fokin, tellist Pjatigorski, viiuldaja Miltein. Rahmaninov oli kõikjal oodatud pianist, tema esinemistest räägitakse legende. Viimane kontsert Euroopas oli 1939.a. Luzernis ja Ameerikas 1943.a. Chicago orkestriga. 2.aprillil 1943 valmistuti tähistama tema 70.sünnipäeva. Nädal enne tuli kurb sõnum - 28.märtsil suri Beverly Hillsis, oma viimases elukohas, kopsuvähki Sergei Rahmaninov...Ta maeti New-Yorgi lähedale. Rahmaninovi aeg sai ümber... Põhilised teosed:
ja sõjakoolikaaslase Martõnoviga. Duell peeti 27. juulil 1841. aastal ränkade tingimustega: tulistama pidi kümne sammu pealt, mõlemapoolse möödalaskmise korral pidi kahevõitlust korratama. Lermontov andis juba enne duelli mõista, et ta ei tulista Martõnovit. Sellessamas veenas ka tema käitumine kahevõitlusel. Martõnov aga tulistas sõpra külmavereliselt ja kuul tabas poeeti surmavalt. Samal ajal oli Pjatigorski kohale kerkinud äikesepilv, lõi välku ning kärgatas kõu. Sekundandid ja tunnistajad jooksid kohkunult laiali ja jätsid luuletaja keha paduvihma kätte. Lermontov oli hukkudes kõigest 26-aastane. On küllalt alust kõnelda Lermontovi tapmisest 27. juulil 1841. aastal kui poliitilisest mõrvast. Kui, tsaar Nikolai I sai teate Lermontovi hukkumisest, ei suutnud ta oma heameelt varjata. Küllap sobivad Lermontovi surma puhulgi ta enese kirjutatud
annaabi.ee 
