Oma tegevusega (lobitöö, lobby) püüavad nad avaldada survet riiklikele ja omavalitsusasutustele kitsalt omakasupüüdlike eesmärkide saavutamiseks. Ärilisi ringkondi esindavad survegrupid võivad taotleda maksusoodustusi, riiklikke tellimusi jne. Survegruppide tegevuse eesmärgiks võib olla nii seadusandliku kui täidesaatva võimu mõjutamine. Sõltuvalt oma tegevuse laadist, võivad survegrupid olla legaalse või kriminaalse iseloomuga. Seega ulatuvad nende võtted otsesest pistiseandmisest kuni sõbraliku naeratuseni välja. Nende lobitöö poliitilistes ringkondades on seetõttu üldjuhul vajalik ja kasulik nii riigivõimule kui ühiskonnale tervikuna, sest sel teel saavad nii poliitikud kui ka ametnikud vajalikku informatsiooni. Selle seisukoha kriitikud aga leiavad, et lobimine tuleb kasuks vaid teatud gruppidele, mitte aga ühiskonnale tervikuna. Lobimine, lobitöö tegemine tuleneb inglisekeelsest sõnast lobby (parlamendi eeskoda).
Nad peavad endid altruistideks, kes edendavad mingit tõepoo-lest üldsuse huvidele vastavat üritust (patsifistid, tarbijakaitsjad, keskkonnakaitsjad jne). Survegrupid on välja töötanud väga mitmekesise strateegia oma seadusandliku (parlamendile suunatud) mõjuvõimu maksimeerimiseks. Kõige olulisemad meetodid on lobitöö, kandidaatide toetamine ja liidud. Lobitöö on survegrupi agentide püüe mõjutada seadusloome tulemusi. Selle võtted ulatuvad otsesest pistiseandmisest kuni sõbraliku naeratuseni. Isiklik lobitöö hõlmab põhimõtteliselt kolme tehnikat. Massirünnak, kus ärritatud inimhulk “karjub” seadusandja kurdiks. Katkematu nire eeldab tagasihoidlikku, kuid lakkamatut külastajate voolu nende poolt, kes üritavad seadusandjat enda poole võita (mõjutada). Deputatsioon, mis seisneb selles, et väike grupp teeb seadusandjale teatavaks oma (väide-tavalt suure ja mõjuka grupi) seisukoha.
tarbijakaitsjad, keskkonnakaitsjad jne). Survegrupid on välja töötanud väga mitmekesise strateegia oma seadusandliku (parlamendile suunatud) mõjuvõimu maksimeerimiseks. Kõige olulisemad meetodid on lobitöö, kandidaatide toetamine ja liidud. Lobitöö on survegrupi agentide püüe mõjutada seadusloome tulemusi. Selle võtted ulatuvad otsesest pistiseandmisest kuni sõbraliku naeratuseni. Isiklik lobitöö hõlmab põhimõtteliselt 99 kolme tehnikat. Massirünnak, kus ärritatud inimhulk “karjub” seadusandja kurdiks. Katkematu nire eeldab tagasihoidlikku, kuid lakkamatut külastajate voolu nende poolt, kes üritavad seadusandjat enda poole võita (mõjutada). Deputatsioon, mis seisneb selles, et väike grupp teeb seadusandjale teatavaks oma