tal on palju eelkäijaid. Tuntuim neist, ja ka kitarrile tema praegu kasutatava nime andnud instrument, on citra. Indias on citra üks levinumaid muusikainstrumente. Tänapäeval on kasutusel mitmeid kitarri versioone. Klassikalises kitarrimuusikas on levinuim nn. hispaania kitarr - 6-keelne pill. Ida-Euroopas, eriti Venemaal on levinud 7-keelne kitarr (semistrunnaja). Kesk- ja Lõuna-Ameerikas, eriti Mehhikos, on kitarride valik väga mitmekesine, alates pisitillukestest kuni kontrabassi suurusteni. Omaette liigi moodustavad veel nn hawaii-kitarrid, mis erinevad oluliselt juba ka ehituse poolest. Kaasajal on hawaii-kitarrid peaaegu eranditult elektrikitarrid, nagu ka analoogilise kõlaga slide- ja bottle-neck stiili puhul, mille puhul mängimisel kasutatakse siiski klassikalisema ehitusega (elektri)kitarre. Klassikaline kitarr Klassikaline kitarr (nimetatud ka hispaania kitarriks oma päritolu, mitte repertuaari tõttu) on keelpill
rahvaloenduse andmetel venelased moodustasid 43% impeeriumi rahvastikust. Siia juurde võib mingis mõttes liita ukrainlased- 17% ja valgevenelased 5%, neid kõiki loetakse idaslaavlaste hulka kuuluvateks. Idaslaavlased moodustasid kokku impeeriumist vaid 2/3. Teisi vähemusrahvusi oli vähe, olid kõik väikesed. Suuruselt kolmas rahvus impeeriumis olid poolakad, nende arvele jäi vaid 6% elanikkonnast. Valgevenelased 5%, juudid 4, kasahhid 3, soomlased 2,5%. 1/3 vene rahvastikust koosnes pisitillukestest rahvakildudest. Erinev oli ka nende rahvaste hariduslik tase. Kõige kõrgemalt olid hariduslikult arenenud balti kubermangude elanikud- eestlased/lätlased koos baltisakslastega, siinsest elanikkonnast 70% kirjaoskajad 1897 rahvaloenduse andmetel. Peterburis kirjaoskust 60%, trad vene talurahva hulgas oli kirjaoskajaid napilt 20%. Veelgi kehvem oli olukord Põhja-Kaukaasias, Kesk-Aasias, Kasahstanis 7% elanikke oskas lugeda. Ida-Siberis või Vm põhjaosas kirjaoskamatus praktiliselt
annaabi.ee 
