"pisigraafikas" - 1 õppematerjal

Eduard Viiralt

looduslähedast, kõlbelist rikkumata inimest. Kunstnikku köidab inimkeha plastiline rikkus, vormida ja joonte ilu, ta vaatleb inimest kui looduse meistriteost. Oma suunamuutusele on Viiralt ise loonud poeetilise võrdpildi eksliibrises hollandi kollektsionäärile Ants van der Kuylenile (1936), milles deemonid taanduvad madonnakuju ees. Sellist fantaasiamängu, nagu selles Viiralti ilusaimas eksliibrises, kohtame uuel loomeperioodil tema pisigraafikas ja visandeis. Suuremates töödes on fantastiline element allutatud natuurile. ,,Olen realist", nii tavatsenud Viiralt vanemas eas vastata küsimusele kreedo kohta. Ei saa öelda, et nägemuslikkus oleks tema teostest nüüd kadunud; Viiralti lehtede paremikus avaldub see pigem sügavamalt ja peenemalt kui seni: tarvitseb vaadata selliseid lehti nagu ,,Claude" (1936, puugravüür), ,,Maastik Pariisi lähedal" (1937, ofort), ,,Lamav tiiger" (1937, pehmelakk). Niisamuti on stiilsusega