Kallis meetod. 16. Voolukiiruse mõõtmise meetodid. Iga meetodi kirjeldus, plussid-miinused. 1) Ujukmõõtmine (lihtne, suhteliselt ebatäpne) Pinnaujuk liigub selle kiirusega, mis pinnakiirusel ta paikneb (pinnal). Kerge ehitusega, suure takistuspinnaga. Tuulise ilmaga ei saa mõõta. Süvaujuk liigub selle pinna kiirusega, kus asub raskuskese. Koosneb kahest osast: voolutakistusega esemest ja seda kandvast väikse takistusega pinnaujukist. 2) Keemiline Voolukiirust saab mõõta värvi- või soolalahuse teel. Soolalahuse puhul mõõdetakse elektrijuhtivust. Värvi viisil mõõtmist ei saa teha pikema aja vältel (värv hajub). Eeldatavasti pole väga otstarbekas viis. 3) Hüdromeetriline tiivik (kõige kindlam ja optimaalse tulemuse ning maksumusega viis) Tiivikuga mõõtmisel registreeritakse roototri voolukiirusest sõltuv pöörlemissagedus. Iga tiivik tareeritakse, st tehakse
100-meetrisi sügavusi. Mehaanilisel loel ripub mõõta.*Süvaujuk koosneb kahest osast: suure mass kilodes vee mahuga liitrites. trossi otsas 15100 kg-ne voolujooneline raskus eritakistusega plastristist ja seda kandvast Vooluhulga määr mõõteülevoolu või mõõteren- ning vintsi küljes on lugemismehhanism. väikese eritakistusega pinnaujukist. Ujuk niga: Väikestes voolusängides (kanalid, kraavid Hüdromeetriavintse kasut nii sügavuste kui ka mõõdab kiirust risti asetussügavusel. jms) mõõd vooluh mõõteülevoolude ja -rennide voolukiir (trossi küljes on siis ka tiivik) Vooluhulk: Vooluh on ristlõiget ajaühikus läbiva abil. Ülevoolude mõõtmistäpsus on hea, kuid nad mõõtmiseks. Töötada saab nii sillalt, ripphällist vee maht: Q=V/t
annaabi.ee 
