nn. pürolüütilise vabanemise (ingl. k. pyrolytic release) katse. Selles katses paigutati pinnaseproov katsekambrisse, kus on Marsi atmosfäärile sarnane keskkond ja mida valgustati päikesekiirgust imiteeriva ksenoonlambiga. Kambris olevas süsihappegaasis ja vingugaasis on osa süsinikuaatomeid asendatud radioaktiivse süsiniku omadega. Pärast viit päeva katsekambris olemist kuumutati proovi temperatuurini 750°C ning mõõdeti eralduvate gaaside radioaktiivsust. Kui pinnaseproovis olevad mikroorganismid on võimelised omastama süsihappe või vingugaasi, siis on kuumutamisel saadud gaas radioaktiivne. Kõige kolme katse puhul oli võimalik proovi enne katset kuumutada kuni temperatuurini 175°C, et uurida aktiivsuse sõltuvust temperatuurist. Pinnaseproovides orgaaniliste ainete avastamiseks olid maanduritel gaaskromatograafmassspektromeetrid tundlikusega kuni üks osa miljardist.
pürolüütilise vabanemise (ingl. k. pyrolytic release) katse. Selles katses paigutati pinnaseproov katsekambrisse, kus on Marsi atmosfäärile sarnane keskkond ja mida valgustati päikesekiirgust imiteeriva ksenoonlambiga. Kambris olevas süsihappegaasis ja vingugaasis on osa süsinikuaatomeid asendatud radioaktiivse süsiniku omadega. Pärast viit päeva katsekambris olemist kuumutati proovi temperatuurini 750°C ning mõõdeti eralduvate gaaside radioaktiivsust. Kui pinnaseproovis olevad mikroorganismid on võimelised omastama süsihappe- või vingugaasi, siis on kuumutamisel saadud gaas radioaktiivne. Kõige kolme katse puhul oli võimalik proovi enne katset kuumutada kuni temperatuurini 175°C, et uurida aktiivsuse sõltuvust temperatuurist. Pinnaseproovides orgaaniliste ainete avastamiseks olid maanduritel gaaskromatograaf-massspektromeetrid tundlikusega kuni üks osa miljardist. Nendega tehtud nelja pinnaseproovi (üks neist võetud kivi alt) analüüsides
annaabi.ee 
