koos mustikatega. Teine naaber on tal palusammal, kuid laanik eelistab viimasest veidi niiskemaid kasvukohti: nii ei hakka nad üksteist välja tõrjuma. Varju taluvad need samblad mõlemad ühtmoodi hästi. Ta on oliivroheline ja sageli täiesti läiketa. Tihti on laanikuvaip nii paks, et laanik tundub mätaste otsas kasvavat. Tegelikult see nii ei ole. Vähemalt suhteliselt kuivas palumetsas otsib ta endale niiskemaid pinnalohukesi. LAANEMETSA SELGROOTUD-Laanemetsa putukatest on suurem osa seotud kuuse ja teiste puuliikidega. Nad leiavad puude eri osades endale varjepaiku ja toitu. Laanemetsas elavad sageli üraskid ja metsakuklased. Kuuse koore all elavatest putukatest on tavalisemad üraskid. Üraskid on mardikad, kelle tillukesed vastsed võivad kuuse koore aluse nii põhjalikult läbi uuristada, et kuusk sureb. Kuuse-kooreüraski käikude muster meenutab justkui puutüvesid ja sealt kahele poole suunduvaid oksi
viimasest veidi niiskemaid kasvukohti: nii ei hakka nad üksteist välja tõrjuma. Varju taluvad need samblad mõlemad ühtmoodi hästi. Kui metsas jalutada, siis võib laaniku juba kaugelt ära tunda: temast moodustunud samblapolster on hästi kohev ja peenemustriline. Ta on oliivroheline ja sageli täiesti läiketa. Tihti on laanikuvaip nii paks, et laanik tundub mätaste otsas kasvavat. Tegelikult see nii ei ole. Vähemalt suhteliselt kuivas palumetsas otsib ta endale niiskemaid pinnalohukesi. Heaks varjuks on ka päikest varjavad mustikataimed. Kui aga kaugelt ei õnnestu laanikut ära tunda, siis lähedalt ei tule sellega kohe kindlasti probleeme. Tuleb minna samblapolstri juurde ja ettevaatlikult üks taim välja sikutada. Nüüd võib näha, et laanik kasvab nagu korrustena. Teised meie tavalised samblad nii ei kasva. Korrused on moodustunud okstest, mille küljes leiame luubiga vaatamisel tihedalt väga väikeseid lehti. Igal aastal kasvab
välja tõrjuma. Varju taluvad need samblad mõlemad ühtmoodi hästi. Kui metsas jalutada, siis võib laaniku juba kaugelt ära tunda: temast moodustunud samblapolster on hästi kohev ja peenemustriline. Ta on oliivroheline ja sageli täiesti läiketa. Tihti on laanikuvaip nii paks, et laanik tundub mätaste otsas kasvavat. Tegelikult see nii ei ole. Vähemalt suhteliselt kuivas palumetsas otsib ta endale niiskemaid pinnalohukesi. Heaks varjuks on ka päikest varjavad mustikataimed. Kui aga kaugelt ei õnnestu laanikut ära tunda, siis lähedalt ei tule sellega kohe kindlasti probleeme. Tuleb minna samblapolstri juurde ja ettevaatlikult üks taim välja sikutada. Nüüd võib näha, et laanik kasvab nagu korrustena. Teised meie tavalised samblad nii ei kasva. Korrused on moodustunud okstest, mille küljes leiame luubiga vaatamisel tihedalt väga väikeseid lehti.
annaabi.ee 
