· üleeutektoidterastel (C>0,8%) üle faasipiiri Ac1 (poolkarastus) - üle Ac1, siis säilib struktuuris lisaks martensiidile ka sekundaarne tsementiit, mis suurendab kõvadust. Kui kuumutaks üle faasipiiri Acm ehk teeks täiskarastuse, siis kõrgem temperatuur põhjustaks austeniiditera kasvu, mis omakorda tekitaks jämedamateralise martensiitstruktuuri, mis on hapram. Lisaks põleks pinnakihtidest välja süsinikku, mis vähendaks kõvadust. 7. Malmid 7.1. Kuidas liigitatakse malmid läihtudes C-olekust (seotud või vaba)? · Kogu C seotud olekus (Fe3C - T) ehk valgemalmid · Kogu C või suurem osa sellest vabas olekus (G) ehk grafiitmalmid 7.2. Kuidas liigitatakse grafiitmalmid lähtudes grafiidiosakeste kujust? Nende saamine. · liblegrafiidiga malm ehk hallmalm - väike jahtumiskiirus
Sageli esineb veeõitsenguid, mille tõttu on vesi sogane ja veekvaliteet madal. Põhjakiht on sageli hapnikuvaene, äärmisel juhul anoksline ja sellest tulenevalt ei saa seal elada kalaliigid, kes vajavad hapnikurikast vett. Hapnikuvaegus on iseäralik eriti madalatele järvedele. Tabel 4. Andmed näitavad, et talvekuudel on Ähijärves väga vähe hapnikku. Põhjakihtides on aastaringselt vähem hapnikku kui pinnakihtidest. Seal ei saa elada kalaliigid, kes vajavad palju hapnikku, näiteks forell. 11 KOKKUVÕTE: Suurim ja tuntuim Karula rahvuspargi järvedest on Ähijärv (või Ahijärv). Ähijärvel on looklev kaldajoon, kohati kaldast järsult tõusvate kuplite ja enamjaolt liivaste kallastega. Ähijärv on väga hea kalajärv ning oli varasemalt ka suurepärane vähijärv. Praeguseks on selle tüüpilise rohketoitelise järve vee toitelisus võrreldes sajandi esimese poolega veelgi
Lihtsaim viis ligilähedaselt savi lubjasisaldust hinnata on järgmine: savist vormitakse 1 kuni 2 cm läbimõõduga õhukesed savikoogid ning need kuivatatakse ahjus. Kui viimased kokkupuutes soolhappega põhjustavad selle kihisemise ja "suitsemise"on lubjasisaldus materjalis kindlasti üle 5%. Kui kihisemine puudub või see toimub väga vähesel määral, siis on savi ehituseks kõlblik. pH Savimaterjalide pH on reeglina 7 8,5. Ülemistest pinnakihtidest võetud savi võib tänu happevihmadele olla ka happelisem. Madalaima väärtusena võib savi pH olla 4,5. Lubikrohvi reaktsioon on 12 13. Aluseline keskkond väldib enamasti hallitusseente tekkimist. Enamus neist vajab eluks happelisemat keskkonda (pH 4,5 6,5). Savi reaktsiooni määramiseks segatakse see destileeritud veega. Savil lastakse põhja settida; pealejäävast veest mõõdetakse pH. Sidusus Savi sidusus sõltub eelkõige selle peenmaterjali (saue) sisaldusest
merevee pinnakihtide hapnikusisalduse mõningast vähenemist. Lahustunud hapniku hulk on kogu homohaliinse kihi ulatuses enam-vähem sama suur, sügavamates veekihtides aga tunduvalt väiksem. See oleneb järgmistest asjaoludest: 1. Sügistalvisele pinnakihtide jahtumisele kaasnev vee ringlemine, lainetuse ja samuti ka jõgedest sissevoolavate vete mõju piirdub ainult homohaliinse kihiga. Seetõttu on raskendatud hapniku tungimine pinnakihtidest süvikualade seiskuvasse vette. 2. Süvikualadele valgub hapnikurikast vett Põhjamerest, kuid sedagi piiratud hulgal ja ainult mõningatel perioodidel. 3. Organismide hingamiseks ja ülemistest veekihtidest pärinevate orgaaniliste jäänuste lagunemisel kulub üsna palju hapnikku. Seetõttu sisaldavad süvikualade põhjalähedased veekihid hapnikku vähe või siis hapnik puudub siin täielikult.
faas, pöördstratifikatsioon. Järvede juures on oluline teada veel sellist mõistet nagu termokliin. Termokliin on sügava järve veekeha suhteliselt õhuke vahekiht. Termokliin eraldab suvel soojenenud ülemist veekihti alumisest jahedast veekihist. Termokliinis langeb temperatuur järsult 1-3°C iga meetri kohta. VEE LIIKUMINE Veeorganismidele on oluline vee liikumine järves. Vee liikumine järves ühtlustab vees lahustunud ainete sisaldust. Vee liikumisega läheb hapnik pinnakihtidest sügavamale ja järve põhjast tõusevad mineraalained üles. Nii saavad planktonvetikad neid kasutada. Järvevett aitab pindmiselt segada ka tuul. Suur vee seguneminvee ring- toimub Eesti järvedes kaks korda aastas, kevadel ja sügisel. Kevadel, kui pindmine veekiht soojeneb päikese mõjul, vajub muust veest raskemana põhja. Samal ajal tõuseb kergem vesi pinnale, tuues kaasa toitaineid. Kui vesi soojeneb üle 4 °C, lõpeb vee kevadri +nglus. Suvel on vesi kihistunud, kõige külmem
Arktilistes piirkondades stratifikatsioon puudub. 2-30 m järvedes; 100-1000m ookeanides. Miromiktilised järved – (ühendus merega põhjavee vms kaudu või sooli lahustub aluspinnast juurde) seal soolsuskihistus. Enamik järvi kihistunud. Madalad järved võivad stratifitseeruda mitu korda suvel – polümiktilised ka troopikas. Hüpolimnion – allpool metalimnioni = süvameri. Seal on liiga pime, et fotosüntees saaks toimuda. Bioloogiliselt aktiivsed ühendid jõuavad siia pinnakihtidest settivate osakeste kaudu. Et oleks epilimnion ja hüpolimnion, peab järv olema sügav + sesoonsed ilmamuutused – parasvöötmes. Epi- ja hüpolimnion erinevad üksteisest keemiliste, füüsikaliste ja bioloogiliste omaduste poolest. Epilimnionis on toitained fikseeritud fotosünteetiliselt, produtseeritakse orgaanilist ainet, mis on vajalik elutegevuseks kõikides veekihtides. Sügavates veekihtides (hüpolimnion) akumuleeruvad laguproduktid, mis on vajalikud ülemistes kihtides.
organismid, ka taimed) ja surnud organismide jäänuste lagundamiseks. Kõige rohkem hapnikku ja valgust on veekogu pindmises kihis. Sügavamale liikudes jääb seda järjest vähemaks. Sügavate veekogude põhjas pole ei hapnikku ega ka valgust. Vees hõljuvad osakesed takistavad valguse levimist sügavamale. Veeorganismidele on oluline vee liikumine järves: -ühtlustab vees lahustunud ainete sisaldust -hapnik läheb pinnakihtidest sügavamale -järve põhjast tõusevad mineraalained üles (nii saavad planktonvetikad neid kasutada) -järvevett aitab pindmiselt segada ka tuul Suur vee segunemine toimub Eesti järvedes kaks korda aastas – kevadel ja sügisel: -kevadel, kui pindmine veekiht soojeneb päikese mõjul, vajub see muust veest raskemana põhja. Samal ajal tõuseb kergem vesi pinnale, tuues kaasa toitaineid. Kui vesi soojeneb üle 4 kraadi, lõpeb vee kevadringlus.
alevite kasv ja puhastusseadmete puudumine, turismikoormuse kasv jne) Taimede ja loomade elu järves määrab: · toitainete hulk · hapniku hulk · päikesevalguse kättesaadavus · veetemperatuur. Kõige rohkem hapnikku ja valgust on veekogu pindmises kihis. Vees hõljuvad osakesed takistavad valguse levimist sügavamale. Veeorganismidele on oluline vee liikumine järves: · ühtlustab vees lahustunud ainete sisaldust; · hapnik läheb pinnakihtidest sügavamale; · järve põhjast tõusevad mineraalained üles (nii saavad planktonvetikad neid kasutada). 12 Järvede ökoloogilise seisundi hindamiseks kasutatakse nii elustikku kui keemilis-füüsikaliste parameetrite mõõtmist (järvede veevahetus on aeglane seega veekeemia muutused on järves jälgitavad, nad ei "voola ära"). Järved on suletud ökosüsteemid ükskõik missuguse komponendi muutus võib kutsuda esile hulga
Kõik organismid, ka taimed, kasutavad hapnikku hingamiseks. Palju hapnikku kulub surnud organismide jäänuste lagundamiseks. Kõige rohkem hapnikku ja valgust on veekogu pindmises kihis. Sügavamale liikudes jääb seda järjest vähemaks. Sügavate veekogude põhjas pole ei hapnikku ega ka valgust. Vees hõljuvad osakesed takistavad valguse levimist sügavamale. Veeorganismidele on oluline vee liikumine järves. See ühtlustab vees lahustunud ainete sisaldust. Vee liikumisega läheb hapnik pinnakihtidest sügavamale ja järve põhjast tõusevad mineraalained üles. Nii saavad planktonvetikad neid kasutada. Järvevett aitab pindmiselt segada ka tuul. Suur vee segunemise ring- toimub Eesti järvedes kaks korda aastas, kevadel ja sügisel. Kevadel, kui pindmine veekiht soojeneb päikese mõjul, vajub muust veest raskemana põhja. Samal ajal tõuseb kergem vesi pinnale, tuues kaasa toitaineid. Kui vesi soojeneb üle 4 °C, lõpeb vee kevadringlus
annaabi.ee 
