f 2011 Hõbepael (Dichondra) -kard-hõbepael (D. argentea) Kasvukoht päikseline või varjuline. Moodustab tiheda pinnakatte, ronivad ja mööda maad juurduvad varred, kasvatatakse lehestiku pärast. Sobib amplisse või teiste taimede vahele (fooniks). Peenrasse pinnakattetaimena, täitva funktsiooniga. Joonis 7. Kard-hõbepael `Silver Falls' amplites (http://www.backyardgardener.com/tmimages08/280/4/280x280x4223.jpg.pagespeed.ic.inXjU echDh.jpg;http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/c/ca/Dichondra_'Silver_Falls'_Pot _1600px.jpg ) Ilukapsas (Brassica oleracea) -ilukapsas (B. oleracea Acephala rühm)
Bergeenia Bergeenia tunneb kergesti ära nende nahksete, talvehaljaste lehtede järgi. Need on tugevakasvulised püsikud laiuva jämeda risoomiga. Õied on tavaliselt roosad ja puhkevad kevadel tugevavarrelistes kobarjates õisikutes. Bergeeniatele sobib nii päikesepaiste kui ka vari. Kasvavad ka tavalisel parasniiskel mullal, kuid eelistavad raskemat savikat toitaineterikast mulda. Bergeeniaid kasutatakse tavaliselt vabakujuliste rühmadena murus, basseinide ja looduslike veekogude ääres, pinnakattetaimena hõredate puude all, kalmistutel. Kenad koos priimulate ja akakapsaste, metsülase, kevadike ja kivirikkudega. 6. Hanerohi Perekonnas umbes 100 liiki, looduslik leviala paikneb Põhja- ja Kesk-Euroopas, Vahemere maades, Aasia parasvöötmes, Jaapani ning Põhja-Ameerika mägedes, Eestis esineb looduslikult 2 liiki. Hanerohud on madalakasvulised kuni poolkõrged igihalja padjandina kasvavad püsikud, kuid nende seas leidub ka üheaastaseid rohttaimi. Õied
kasutatakse neid ravimite tegemisel KERRIA Kerria Mullastik- Niiskus- Valgus- talub varju ja päikest Haljastusväärtus- Haljastuses kasutatakse meil eestis vähe Puu võra- Püstiste ja peenete okstega Lehed- vahelduvad lihtlehed, piklikmunajad, pikalt teritunud tipuga, alt nõrgalt karvased Õied- kuldkollased Viljad- üheseemneline luuvili PÕÕSASMARAN Potentilla fruticosa Mullastik- lubjarikast Niiskus- Valgus- valgusküllast kasvukohta Haljastusväärtus- pinnakattetaimena ja grupiti Puu võra- Lehed- paaritusulgjad, hallikasrohelised Õied- kuldkollased, kännastes või kobarates Viljad- KIBUVITS Rosa Mullastik- Sordid on mullaviljakuse suhtes nõudlikumad, kui põhiliigid Niiskus- Valgus- valgusnõudlikud Haljastusväärtus- Tähtis taimeperekond haljastuses Puu võra- Lehed- heitlehised, paaritusulgjad, vahelduvate liitlehtedega, Õied- suured, viietised, kahesugulised, valged kuni punased Viljad- tõrsik, sisaldab palju seemneid. C-vitamiinirikas, söödav
Õiekate on kellukjas, tipus kolmehõlmaline, pikkusega 1-1,5 cm. Väljast punakaspruun, tume, seest purpurpunane. Õied asuvad üksikult varte tippudes lühikestel raagudel, maapinnal. Õitseb mais ja juunis. Õite lõhn on terav, meenutab pipra lõhna. Liigi eritunnused: mürgine nii loomadele kui ka inimestele. Kasvab aeglaselt. Kasvukoha nõuded: talub hästi varju, eelistab niisket, kohevat, lubjarikast pinnast. Kasutamine haljastuses: lehtdekoratiivse pinnakattetaimena, puuderühma all, taimekonteinerites, kiviktaimlates. Kasutatud kirjandus: http://bio.edu.ee/taimed/oistaim/mpipar2.htm http://nagi.ee/photos/Enno-Kusrav/19189451 1.4 Aster (Aster) Konkreetne liik: alpi aster (Aster alpinus) Taime kõrgus ja läbimõõt: kõrgus 20-30 cm. Läbimõõt 40-50cm. Taime välislaadi kirjeldus: laiuv puhmastaim. Lehed: rohelised, piklikud. Õied või õisikud: korvõisik. Värvus varieerub valgest tumelillani. Õitseb mai algusest juuni lõpuni.
perekonda kuuluv mitmeaastane rohttaim. Alpi kortsleht moodustab kuni 15 cm kõrguse ja 60 cm laiuse puhmiku. Kaarjalt tõusvale varrele kinnituvad ümarad alt karvased hõbedase varjundiga lehed. Tihedateks õiekeradeks koondunud õitest moodustunud pöörisjad õisikud on rohekaskollased ja lõhnavad. Eestis kasvatatakse teda kultuuris. Alpi kortsleht eelistab huumusrikast parasniisket mulda, kasvab nii päikese käes kui ka varjus. Ta sobib kasvatamiseks püsilillepeenras, kiviktaimlas ja pinnakattetaimena kuivadel nõlvadel. Võib kasutada ka lõikelillena ning kuivatada. Lumelammas Lumelammas ehk pakssarv on üks kahest mägilamba liigist. Lumelammas on levinud Ida- Siberist kuni Kaug-Ida põhja- ja keskosani. Põhja-Ameerikas elavad lumelambad mandri lääneosa mägedes Alaskast Põhja-Mehhikoni. Sarved on rasked ja jämedad, laia eespinnaga, kuid üsna lühikesed. Isaste loomade tüvepikkus 148-182 cm, õlakõrgus 95-115 cm, kaaluvad 70-140 kilogrammi.
Õiekate on kellukjas, tipus kolmehõlmaline, pikkusega 1-1,5 cm. Väljast punakaspruun, tume, seest purpurpunane. Õied asuvad üksikult varte tippudes lühikestel raagudel, maapinnal. Õitseb mais ja juunis. Õite lõhn on terav, meenutab pipra lõhna. Liigi eritunnused: mürgine nii loomadele kui ka inimestele. Kasvab aeglaselt. Kasvukoha nõuded: talub hästi varju, eelistab niisket, kohevat, lubjarikast pinnast. Kasutamine haljastuses: lehtdekoratiivse pinnakattetaimena, puuderühma all, taimekonteinerites, kiviktaimlates. Joonis 5. Harilik metspipar (http://www.whiteflowerfarm.com/23920-product.html#) Joonis 6. Harilik metspipar Kasutatud kirjandus: Heritage perennials. Asarum europaeum. Kättesaadav http://www.perennials.com/plants/asarum-europaeum.html. 04.08.2013. Seemnemaailm. Harilik metspipar Asarum europaeum. Kättesaadav http://www.seemnemaailm.ee/index.php?GID=9631. 04.08.2013. Tartu Ülikool LO Loodusteadusliku hariduse keskus
söödavad marjad, mis valmivad sügisel. Vilju kasutatakse kondiitri- ja veinitööstuses. Läiklehist mahooniat on tore kasutada väikeaedades, pisematel haljasaladel grupiti või üksikpõõsana. Sobib nii pinnakattetaimeks kui madalaks hekiks. Talub väga hästi puude juurekonkurentsi. On tundlik mulla tihenemise suhtes. Väga karmides oludes võib langetada lehed, kuid taastub hästi. Sobib haljastuses eeskätt varjulisematesse kohtadesse pinnakattetaimena, üksikasetuses kui ka väikeste gruppidena. Külmakindel, saastekindel, talub kärpimist ja suudab kasvada ka väheviljakatel kasvukohtadel. Meil 9 kahjustab lehti kevadine päike, mistõttu tuleks istutada taimed poolvarjulistesse kasvukohtadesse, kuhu päike otse peale ei paista või kevadeks kinni katta. Lehti kasutatakse tihti lilleseadetes. Hea meetaim. Indiaanlased on taime kasutanud maovaevuste, verejooksude, silmahaiguste jm
lehetäid , villtäid , kedriklestad ja hahkhallitus . Seda taime peetakse sagely üheaastaseks taimeks . Selline väärarusaam on tulnud sellest , et kui teda ei ole veebruaris-märtsis küllalt tugevasti tagasi lõigatud , kaotab taim oma põõsataolise kuju . Paljundatakse ladvapistikutega . Pintseerides noorte taimede võsutippe , haruneb taim rohkem . [1][2] Maranta ( Maranta ) Kasutatakse lehtdekoratiivse püstikuna siseruumides , talveaedades ning suvel verandadel . Sobib kasutamiseks pinnakattetaimena . Pärit on maranta Brasiiliast . Maranta on tihedakasvuline , ovaalsete , hallikasroheliste , ööseks kokkutõmbuvate lehtedega püsik . Kummalgi pool pearoodu , külgroodude vahel on tumepruunide laikudega rida . Valgus peaks olema varjuline kuni hajusvalgus . Vältida otsest päikesepaistet . Temperatuur peaks olema soe . Katma peab korrapäraselt , hoides mulda pidevalt niiskena . Talub vaid kerget läbikuivamist . Kõrge õhuniiskuse hoidmiseks piserda sagely käsipihustiga .
[11, 13] Eelistab kasvamiseks päikeselist viljaka niiske pinnasega kasvukohta. Eesti oludes saab kasvatada seemnetest varakult idandades ning taimed ette kasvatades üheaastaste suvelilledena. Talvitamine kasvukohal pole nende taimede külmaõrnuse tõttu mõeldav. [13] Üheaastaseid pärdiklilli kasutatakse lillepeenardes, ääristaimedena. Neid võib istutada rõdu- ja aknakastidesse või vaasidesse maja põhjapoolsele küljele. Mõningad liigid sobivad kiviktaimlasse pinnakattetaimena. Vaskpunane ja punane pärdiklill sobib istutada soisesse turbaaeda (istutussügavus sel juhul 5-10 cm veetasemest kõrgemal), mõned liigid sobivad kaldataimedeks. Vaatamata sellele, et pärdiklille loetakse konteinerites kasvatatavaks taimeks, sobib ta hästi ka avamaale, eriti niiskemale pinnasele. Teda võib edukalt istutada ka näiteks veekogu kaldale. Seal kasvab paremini kollane pärdiklill (M. luteus), mis annab hästi seemet ja paljuneb isekülviga.
Viljad: umbes 1 cm läbimõõduga sinaka vahakirmega söödavad marjad. Vilju kasutatakse kondiitri- ja veinitööstuses, IX. Läiklehist mahooniat on tore kasutada väikeaedades, pisematel haljasaladel grupiti või üksikpõõsana. Sobib nii pinnakattetaimeks kui madalaks hekiks. Talub väga hästi puude juurekonkurentsi. On tundlik mulla tihenemise suhtes. Väga karmides oludes võib langetada lehed, kuid taastub hästi. Sobib haljastuses eeskätt varjulisematesse kohtadesse pinnakattetaimena, üksikasetuses kui ka väikeste gruppidena. Külmakindel, saastekindel, talub kärpimist ja suudab kasvada ka väheviljakatel kasvukohtadel. Meil kahjustab lehti kevadine päike, mistõttu tuleks istutada taimed poolvarjulistesse kasvukohtadesse, kuhu päike otse peale ei paista või kevadeks kinni katta. Lehti kasutatakse tihti lilleseadetes. Hea meetaim, andes mett kuni 44 kg hektari õitsvate taimede kohta. Indiaanlased on taime kasutanud maovaevuste, verejooksude,
a - 135-150 päeva. Taimede kõrgus 80-120 cm. Pronks-lutiklille lehed on mahlased, õrnad, värskendava maitsega ja ebatavalise pehme aroomiga, kus on aimata karamelli, aniisiõite ja kergeid pipraseid aroome. SANVITALIA PROCUMBENS – LAMAV SANVITAALIA • Õied Kollane tumepruuni või rohelise südamikuga • Lehed Rohelised, terveservalised • Muld Huumusrikas ja liivasegune • Kasutamine Amplites, konteinerites-anumates, peenral, pinnakattetaimena • Märkused Rohke õitseja, esineb ka täidisõielisi sorte SCAEVOLA AEMULA – SININE TIIVIKLILL • Kasvab 25 cm kõrguseks, kuid pikad lamanduvad või tõusvad varred võivad kasvada suve jooksul 50-100 cm pikkuseks. Juunist öökülmadeni sinised lehvikjad õied. Tahab päikeselist või poolvarjulist kasvukohta ja toitaineterikast lubjarikast mulda. Ei talu kuiva mulda. Kannatab hästi tuult ja väheseid miinuskraade.
Koguareaal ulatuslik kasvades P.-Ameerikas, Ida-Aasias ja Euroopas, puududes Venemaa Euroopa-osas. Noored võrsed siidkarvased, vane- mad paljad, pruunid. Lehed paaritusulgjad 5 lehekesega, hallikasrohelised.Lehekesed süstjad, 1-3 cm pikad, 1 cm laiad, mõlemalt poolt siidkarvased. Õied kuldkollased, üksikult või väheõielistes kännastes. Õitseb pikalt juunist septembrini. Valgusküllast kasvukohta ja lubjarikast mulda armastav liik. Kasutatakse sageli haljastuses pinnakattetaimena ja grupiti. Kurdlehine kibuvits (Rosa rugosa Thunb.) Paari meetri kõrgune püstiste, tugevalt ogaliste ja karvaste võrsetega põõsas pärineb Venemaa Kaug-Idast, Koreast,Hiinast ja Jaapanist.Meil kohati naturaliseerunud. Lehed kuni 20 cm pikad, lehekesi 5 - 9, ,lehekesed elliptilised, pealt paljad,tumerohelised, tugevalt kortsus, alt hallikaskarvased. Õied üksikult või väiksearvuliste õitega õisikutes, väga suured, 5-10 cm
Kõrgus alla 1,2m. Ümara võraga põõsas. · Lehed on sulgjad (sageli ebakorrapärased), 3...7 lehekesega. Viimased on süstjad, terveservased, alt hallikasrohelised, mõlemalt küljelt siidjate karvadega, 1...2 cm pikad ja kuni 0,5 cm laiad. · Õied on kuld- või valkjaskollased, mis asuvad hõredates õisikutes. Õitseb juunist augusti-septembrini · Valgusküllast kasvukohta ja lubjarikast mulda armastav liik. Kasutatakse sageli haljastuses pinnakattetaimena ja grupiti. Rosa rugosa - Paari meetri kõrgune püstiste, tugevalt ogaliste ja karvaste võrsetega põõsas. Kodumaa: Kaug-Ida, Kirde-Hiina, Põhja-Korea, Põhja-Jaapan. Meil kohati naturaliseerunud. Vähenõudlik, mulla suhtes, kasvab liivastel mererandadel, täispäikeses kuni poolvarjus, talub linnatingi-musi, tallamist, kärpimist. Kasutatakse palju haljastuses. · Paaritusulgjas liitleht on 5...9 lehekesega, mis on ümarad kuni elliptilised, tugevasti
metsaservadd ja võsastikud. Võrsed kollakaspruunid, veidi läikivad, hõrekarvased. Lehed laielliptilised kuni ovaalsed. Õied kuuekaupa männastes, seest kollakasvalged väljast tihti punakad. Õhtuti tugevasti lõhnavad, nektaririkkad, ning õitsevad mais-juunis. Viljad on oranžpunased. Liik on vastupidav ja dekoratiivne. Eelistab parasniiskeid muldi ja päikeselist kuni poolvarjulist kasvukohta. Kasutatakse haljastuses lehtlate, seinte, tugimüüridel aga ka pinnakattetaimena kasutatav. Talub kärpimist. Varjus kasvades kasvatab rohkem rohelist massi ning õied jäävad väiksemaks. Väänduv kuslapuu Lonicera periclymenum Kasvab 2...6 meetri kõrguseks. Õied on kreemvalged, pealt mõnikord roosakad. Vanemad õied on tumedamad. Õitseb juulist septembrini. On hinnatud väga pika õitsemisaja tõttu. Õiedon tugevalõhnalised, mistõttu on populaarne mesilaste ja liblikate seas. Väänduvat kuslapuud on aedades ammustest aegadest kasutatud
annaabi.ee 
