prao tekkimise ja levimisega. Prao korduval avanemisel ja sulgumisel tekib lihvitud pind. Ülejäänud murdepinna osa on jämeda struktuuriga, mis tekib hapral purunemisel. Väsimusarvutus Konstruktsiooni väsimusarvutuse eesmärgiks on tagada vastuvõetava tõenäosusega, et konstruktsiooni kogu projekteeritud kasutusea kestel tema väsimuspurunemine ja väsimusest põhjustatud vigastused oleksid välditud. Selleks piiratakse pingeamplituudi või projekteeritakse detail vastavalt sobivale väsimusklassile. Kõigis vahelduvatele koormustele töötavates konstruktsioonides peavad pinged jääma elastsuspiiridesse. - normaalpingete arvutuslik amplituud ei tohi ületada 1.5 f y ja - nihkepingete arvutuslik amplituud ei tohi ületada 1.5 f y / 3 0.5. Hoonete konstruktsioonide puhul enamasti vajadus väsimusarvutusteks puudub, välja arvatud järgmistel juhtudel:
tinglikult ringsageduseks. Arvestades ja avaldisi, võime T avaldada: Valem (3) kirjeldab perioodiga T (ringsagedusega ω) toimuvaid vabu sumbuvaid võnkumisi, kusjuures suurus q (t)= q (0)⋅e−β t iseloomustab laengu võnkeamplituudi vähenemist ajas. Kuna laeng ja pinge kondensaatoril on omavahel seotud [q(t)=Cu(t)], siis võngub pinge kondensaatoril lahendile (3) vastava järgmise valemi järgi: uC (t) =UC (0)e−β tcos(ωt +α) kus pingeamplituudi vähenemist ajas kirjeldab suurus U (t)=U (0)⋅e−βt CC (joonis 10.2b). Pingevõnkumisi saab uurida ostsillograafi abil. Vaatleme nüüd võrrandi (2) lahendit (3) juhul, kui β = 0 (R = 0) . Sel korral toimuvad võnkumised maksimaalse ringsagedusega ω = ω0 ja tegemist on vabade sumbumatute e omavõnkumistega ( ω0 on omavõnkeringsagedus). 2) Kui β = ω0 , siis on diferentsiaalvõrrandil (2) järgmine üldlahend: q(t) = e − β t ( A + B t )
elektromagnetilise kiirguse lainepikkuseks 0,5...0,7 kriitilisest lainepikkusest. Plaatidevaheline kaugus a moodustab lainejuhi pikema külje. Lainejuhi lühem külg b ~ 0.35 λkr. Rõhtsalt polariseeritud elektrimagnetilise kiirguse elektriline komponent on rangelt orienteeritud paralleelselt lainejuhi lühema küljega. Seda tüüpi laine polariseeritus on väga püsiv ja ei muutu pööretel ega lainejuhe deformatsoonil. . Jooksevlaine teguriks nimetatakse liinis oleva minimaalse pingeamplituudi suhet maksimaalsesse pingeamplituudi: U U U kiiratav 1 p JLT min sisenvev U max U sisenvev U kiiratav 1 p Jooksevlaine tegur võimaldab arvutada kadusid lainejuhis. Jooksevlaine teguri pöördväärtust nimetatakse seisevlaine teguriks – SLT Ideaalsel juhul JLT=SLT, praktiliselt aga JLT = 0.7...0,8. Veeauru kondenseerumisel tekkiv ainuke veetilk võib JLT väärtust märgatavalt vähendada.
kesksagedusest madalam, st. f < f0, siis UVD2 > UVD1. Seega koormust Rk vastassuundades läbivate voolude IVD1 ja IVD2 vahe tekitab koormusel HS-liku pinge. Moduleeriva signaali järgimisel poolperioodil, kui f > f0, on vektor VD1 > VD2 ja koormust läbiv summaarne vool on vastassuunaline. Selgub, et detektori UV sõltub dioodide voolude omavahelisest suhtest (suhtedetektor). Seega muudab suhtedetektor FM-signaali sageduse muutuse kõigepealt pingete U2 ja U3 faasimuutusteks ning need pingeamplituudi muutusteks ja saadud pinge detekteeritakse 2 tavalise diooddetektoriga, mis töötavad ühisele koormustakistusele. Ühisjuhtmeks võib võtta koormustakisti ükskõik kumma otsa (A või B). Suhtedetektorit iseloomustev element on suuremahtuvuslik konde C 5, mis on üh. vastavalt dioodide polaarsusele rööbiti dioodide koormustakistitega (R1; R2), mis omavahel on jadamisi Püsiva signaalipinge korral laaduvad C3 ja C4 kumbki läbi oma dioodi pingeni,
annaabi.ee 
