Parisselja rabaleid 14.-15. sajandist ja Rabivere rabaleid 17. sajandist). Lõiked olid jäänud üldiselt samaks, muutunud olid aga kaunistused ja ehted. 17. sajand tõi kaasa mitmeid olulisi muudatusi: vaipseeliku kõrval hakkas levima kokkuõmmeldud ühevärviline seelik, Põhja- Eesti mehed hakkasid kandma põlvpükse, naised pealiniku asemel tanu. 18. sajandil ilmus rõivastusse rohkem ostetud materjale (karrad, siidpaelad, nöörid jne.). Uuendustest olid olulisemad pikitriibuline kahar seelik, pottmüts ja kaunistuselemendina lillkiri. 18. sajandi rõivastest on andmeid palju rohkem: muuseumiesemed, kirjalikud ülestähendused rahvamälestustest, joonitused ja teadusmeeste (J. G. Georgi ja A. W. Hupeli) avaldatud materjalid. Eesti rahvarõivas püsis ja arenes edasi ka 19. sajandil, omandades linnapärasusi (puuvillane vabrikuriie, ostetud pitsid, moelehtedest võetud mustrid). Uute riietusesemetena levivad meestel ja naistel vestid ning kerge ülerõivas vatt
(nt. Parisselja rabaleid 14.-15. sajandist ja Rabivere rabaleid 17. sajandist). Lõiked olid jäänud üldiselt samaks, muutunud olid aga kaunistused ja ehted. 17. sajand tõi kaasa mitmeid olulisi muudatusi: vaipseeliku kõrval hakkas levima kokkuõmmeldud ühevärviline seelik, Põhja-Eesti mehed hakkasid kandma põlvpükse, naised pealiniku asemel tanu. 18. sajandil ilmus rõivastusse rohkem ostetud materjale (karrad, siidpaelad, nöörid jne.). Uuendustest olid olulisemad pikitriibuline kahar seelik, pottmüts ja kaunistuselemendina lillkiri. 18. sajandi rõivastest on andmeid palju rohkem: muuseumiesemed, kirjalikud ülestähendused rahvamälestustest, joonitused ja teadusmeeste (J. G. Georgi ja A. W. Hupeli) avaldatud materjalid. Eesti rahvarõivas püsis ja arenes edasi ka 19. sajandil, omandades linnapärasusi (puuvillane vabrikuriie, ostetud pitsid, moelehtedest võetud mustrid). Uute riietusesemetena levivad meestel ja naistel vestid ning kerge ülerõivas
· Rüü oli vale- e. liigvarrukatega, mis rippusid vöö alla pistetult seljal. Põhja-Eesti (Harju-, Järva- ja Virumaa) · uuendustele kõige vastuvõtlikum · Rannaalad paistsid silma Soome mõjuga, Peipsi põhjarannikul võis täheldada vene- ja vadjapäraseid jooni · Tallinna ümbruses kodunesid ja levisid üle maa mitmed Euroopa moerõivastega seotud nähtused: meestel põlvpükstest ja vatist koosnev ülikond, naistel pikitriibuline seelik ja indigoga tumesiniseks värvitud villased rõivad. · Põhja-Eesti rahvariiete kõige iseloomulikum joon oli, et naised kandsid varrukateta särki ja selle peal lühikest varrukatega pihakatet käiseid · Iseärasuseks oli lillkiri, mis tikiti madalpistes nii käistele kui tanudele. · 19. sajandi alguseks sai naiste peakattena üldiseks pottmüts Lääne-Eesti (Läänemaa ja suurem osa Pärnumaast) · ühisjooni nii Lõuna- kui Põhja-Eestiga
Kanepi, Karula, Kodavere, Kolga-Jaani, Kursi, Kõpu, Laiuse, Maarja- Magdaleena, Nõo, Otepää, Paistu, Palamuse, Pilistvere, Puhja, Põltsamaa, Põlva, Rannu, Rõngu, Rõuge, Räpina, Sangaste, Setumaa, Suure-Jaani, Tartu-Maarja, Tarvastu, Torma, Urvaste, Vastseliina, Viljandi, Võnnu ja Äksi. Talupojarõivastuses püsisid vanad rõivavormid, kuigi rahvariided ise olid ka Lõuna-Eesti siseselt küllaltki erinevad, siis 18. sajandil hakkas kohanema kahar seelik, algul ühevärviline, hiljem pikitriibuline, mis sai üldiseks 19. sajandil. Naised kandsid villaseid või linaseid piklikust kangalaiast õlgkatteid 19. sajandi keskpaigani (või kauemgi), kuigi need olid juba populaarsed muinasajal. Üldiselt kandis Lõuna-Eesti naine pikkade varrukatega, pilu või geomeetrilise tikandiga kaunistatud särki. Abielunaistel kuulus riietuse juurde ka tanu, mis oli tehtud valgest linasest
.......................................... 3 2. Mehe ülikond (TAHVEL I, III) .................................................................................... 5 3. Kasutatud allikad .......................................................................................................... 7 2 1. Naise ja neiu rõivas (TAHVEL I, II, III) Viljandi naiseülikonda kuulusid 19. sajandi keskel peenest linasest riidest särk, pikitriibuline villane seelik või linane pallapool, linane rüü, kampsun või must villane pikk-kuub, kasukas, põll, vöö, väike tanu, sukad, kindad ja jalanõudena pastlad, hiljem kingad. Viljandi neiu kandis samasuguseid rõivaid, kuid ilma põlle ja tanuta. Pähe pani ta pidulikul puhul peapaela või pärja. Seelik (kört, körtsik, alune, alus, seelik) kooti Viljandi kihelkonnas koeripstehnikas pikitriibuline, vanem laiema, uuem kitsama triibustikuga. Domineerivaks värviks olid
millele lõigati kolmnurkne kaelaauk ning lisati külgedel laiust siiludega. Käised: Need tehti valgest linasest. 19. sajandi teiselpoolel jäi kurrutamine ära, kui see eest pöörati rohkem tähelepanu pidulike käiste tikanditele. Seelik: 19.sajandi esimesel poolel ühevärviline poolvillane, valge, hall, must või sinine, allääres punastest villastest lõngadest palmitsetud kördipael. Pidulikele körtidele pressiti sisse kurrud. 19.sajand teisel poolel levist pikitriibuline seelik. Pikitriibulisi seelikuid koovad ja kannavad Kihnu naised tänapäevani. Põll: See kuulub ka nagu Mandri-Eestiski abielunaise rõivastusse. 19. sajandi esimesel poolel olid Kihnu naiste põlled valged linased, sajandi keskel hakati pidupuhkudel kandma sitspõlli. Vöö: Oli kirjatud kirjaga, värvidest domineerisid ja madarapunane. Õlarätt: See seati murtuna käiste peale, nii et nurk jäi seljale, otsad pisteti ees vöö alla. Tanud: 19
esimene ajaleht, paraku ei olnud see eestikeelne, vaid saksakeelne. Rootsi ajal jõudis Eesti aladele barokkistiil, mis toi uuendusi kunsti ja tänavapilti. Muutusid linnade kirikud. Tänapäeval võib selliseid barokkstiilis ehitisi näha Tallinnas, näiteks Niguliste kirik ja Tallinna reakoda. Talupojakultuur aga säilitas oma traditsioonilise ilme ja muutus aeglaselt. Elati rehemajades ja söödi endiselt rukkileiba. Muutus riietus, mis oli peamiselt Rootsi päritolu, näiteks pikitriibuline seelik naistel, meestel põlvpüksid. Rootsi ajal hakati ka tegelema viina põletamisega. Hakkasid tekkima kõrtsid, mis muutusid talupoegade seas üpriski populaarseks kohaks. Levis ka tubaka tarvitamine. Rootsi ajal oli üheks negatiivseks jooneks nõiaprotsesside läbiviimine, mille ohvriteks langesid tihtipeale andekad ja aktiivsed inimesed, näiteks rahvaarstid. Süvenes ka alkoholi pruukimine, eriti kangema kraami. Tubaka pruukimine oli alles algusjärgus.
kasutama ostetud punast puuvillast lõnga, maagelõnga. Pikk-kuubedele õmmeldi peale punasest nöörist kaarusest kaunistused. Suurenes ostukaupade osatähtsus. Suur osa ehteid ja väiksemaid detaile, nagu siidpaelad, pearätid, nööbid, karrad, litrid jms, saadi rändkaubitsejatelt ja linnakäsitöölistelt ning poodidest. 19. sajandil tungis talurahva rõivastesse palju linlikke elemente. Laialdaselt levisid eelmisel sajandil alguse saanud uuendused pikitriibuline seelik, pottmüts. Moerõivastuse eeskujul hakati naiste kampsuneid ja liistikuid tegema liibuva piha ja seesidega (üleni või rühmiti volti seatud riideriba kampsuni allääres). Meeste rõivastusse tulid vatid ja vestid. Koos uut tüüpi ülerõivastega tuli kasutusele poevärv potisinine (indigo). Rahvarõivad igapäevaelus püsisid kauem ääremaadel ja tegid läbi ka moearenguid, nt Muhu kollasetriibuline suht lühike seelik. Rahvarõivad on igapäevaelus tänini kasutusel Kihnus.
nähtustele, Ida-Mulgi naised olid uuendusmeelsemad kui Lääne-Mulgi naised. Tarvastus valitsesid erilaadsed punased, mõnede taimeliste sugemetega geomeetrilised kirjad. Nähtavasti peegeldas see pilt tumedate taimmustrite varasemat laiemat levikut ning nende järkjärgulist taandumist Tarvastu punaste geomeetriliste kirjade ees. Tarvastu naise- ja neiu rõivad Tarvastu naiseülikonda kuulusid 19. sajandi keskel peenest linasest riidest särk, pikitriibuline villane seelik või linane pallapool, linane rüü, pikk-kuub, kasukas, põll, vöö, Tarvastu tanu ehk mulgirätik, laia sääremarjaosaga sukad, kindad ja jalanõudena pastlad. Tarvastu neiu kandis samasuguseid rõivaid, kuid ilma põlle ja mulgirätikuta. Peas kandis ta valgest linasest niidist ning punasest, sinisest ja rohelisest villasest lõngast tehtud pealõnga. Tarvastu särkide tüüpiliseks iseärasuseks nagu üldse Eesti särkidel olid laiad varrukad
ja jõulude ajal. Igapäevasteks jookideks olid kali ja mõdu. Nende kõrval pruugiti pulmades ka omavalmistatud õlut ja viina, mida põletati rukkist. Õlle ja viina turustamiseks rajati kõrtsid, kus mängiti pilli tehti kaupa ja levitati külauudiseid. Talupojad elasid rehielamu tüüpi majades. Selle keskseks punktiks oli rehetuba, millesse koondus kogu pere. Talvel peeti rehealuses ka loomi Talurahvariietus on mõjutatud Rootsi moevooludest pikitriibuline seelik, naiste pottmts, meeste murumüts PõhjaEestis, plisseeritud seelik, meeste põlvpüksid saartel. Talurahvakultuuri lahutamatuks osaks oli torupill. Arhitektuur Rootsi ajal tehti mahukaid ehitustöid neis linnades, kus sõjaga kaasnesid suured purustused ja tulekahjud Narva, Pärnu, Tartu. Sõdades vallutamata püsinud Tallinn säilitas oma keskaegset välimust. Linnade ehitust püüti korraldada sihipäraselt, uut ehituspoliitikat teostati jõukas, tõusvas Narvas,
akadi keele sugulust. 2. Põhja ja Lõuna-Eesti rahvarõivaste suurim erinevus seisis uuenduste vastuvõtlikkuses- kui Lõuna-Eestis püsisid visalt vanad rõivavormid (eriti Mulgimaal), siis Põhja-Eesti oli uuendustele kõige vastuvõtlikum. Tallinna ümbruses kodunesid ja levisid üle maa mitmed Euroopa moerõivastega seotud nähtused: meestel põlvpükstest ja vatist koosnev ülikond, naistel pikitriibuline seelik ja indigoga tumesiniseks värvitud villased rõivad. Lõuna- Eesti rahvariietes võib kohata läti ja vene mõjutusi, Põhja-Eestis levisid soome-, vene- ja vadjapärased mõjud. 3. Olulisemad liikuvad pühad Eesti rahvakalendris on ülestõusmispühad, vastlapäev, suur neljapäev, suur reede, emadepäev, isadepäev, advent. 4. Hansa Liit oli 13.17. sajandil tegutsenud Põhja-Saksamaa, Skandinaavia-
Kuni 1870. -1880. aastateni kanti Muhus rõivastust, mis koosneb särgist, varem ka käistest, mustast kurrutatud seelikust-ümbrikust, põllest, argitanust, vööst, sääristest, kapetatest ja pasteldest. 19. sajandi keskpaiku oli Muhu rõivaste kaunistusele iseloomulik männamotiiviga geomeetriline ornament. Rinnaehteks, ühtlasi aga rõivaste kinnitusvahendiks olid metallist sõled ja preesid. Ülerõivasteks olid pikk-kuued ehk vammused ja kasukad. 1870. -1880. aastast alates asendab pikitriibuline punaseelik (siili) mustapõhjalist ümbrikut. Pikk särk asendub lühikese särgiga. Nii seelikus kui ka kogu Muhu tekstiilis hakkab domineerima punakasoranz põhitoon. Hakati kandma sukki, nahkrihmu, vattkampsunit ehk nipiga vatti ja heegeldatud liistikut ehk abuvesti. Pastelde asemel hakati kandma kingi ja sussi moodi riidest jalanõusid-pätte. Muhu pruut kandis 19. sajandi lõpuni ümbrikku, käiseid, Muhu vanimaid lipulisi ehk rõhudega pulmapõlli, harjutanu.
talurahvakool.Rootsi aja lõpuks oli Lõuna-Eesti rahvakoolidega kaetud ning lugemisoskus tähelepanuväärselt kõrge. Kirikutes ja kabelites peeti eestikeelseid jumalateenistusi ning kirikute juures hakati talupoegadele õpetama katekismust ja kirikulaulu. Igas kihelkonnas tuli ametisse nimetada köster ja tema ülalpidamiseks eradalda köstrimaa. Talurahva kultuur rehielamu, kõrtsid, torupill, riietuse kujunemine pikitriibuline seelik, naise pottmüts, meeste murumüts Põhja-Eestis, plisseeritud seelik, meeste põlvpüksid saartel jne. 1637.aastal lõi H.Stahl eesti keele grammatika, mis oli saksapärane ning kus oli palju võõrtähti. Johan Hornung avaldas 1639.aastal ladinakeelse eesti keele grammatika pannes mõlemalt koolkonnalt laenates kirja põhjaeesti õigekirja reeglid, neid tunneme me vana kirjaviisi all. 1686.aastal anti
Seelik. Karjas kanti hiljemalt 18. sajandi lõpust alates punast või lambapruuni kurrutatud seelikut, mida alläärde kootud põiktriipude, viirgade järgi nimetati kirikuueks. Kurrutatud seelik "ümbrik" õmmeldi kokku poolvillase kanga neljast laiast, mille alumine osa on 15 cm laiuselt viiraline. Seelikul püstkurrud, allääres 1,5 cm laiune sinipunarohelise kirjaga villane äärispael pook. 19. sajandi teisel poolel hakkas tasapisi moodi minema pikitriibuline seelik (kiutkuub). Vöö. Kirivöö, linasel taustal villane korjatud kiri, mähiti Saaremaale iseloomulikult korrad üksteise peale. Liistik, abu. Saaremaal oli varrukateta pihakate (abu) vana kehakate, muutudes koos seelikumoega. Vanematüübilistel abudel olid traditsioonilised ilustused: punase kaleviga hõlmaääristus, eredavärvilisest kalevist rinnalapid, tinast malid. Varem hoiti malidest
-15. sajandist ja Rabivere rabaleid 17. sajandist). Lõiked olid jäänud üldiselt samaks, muutunud olid aga kaunistused ja ehted. 17. sajand tõi kaasa mitmeid olulisi muudatusi, vaipseeliku kõrval hakkas levima kokku õmmeldud ühevärviline seelik. Põhja-Eesti mehed hakkasid kandma põlvpükse, naised pealiniku asemel tanu. 18. sajandil ilmus rõivastusse rohkem ostetud materjale (karrad, siidipaelad, nöörid jne). Uuendustest olid olulisemad pikitriibuline kahar seelik, pottmüts ja kaunistus elemendina lillkivi. 18. sajandil rõivastest on andmeid palju rohkem: muuseumiesemeid, kirjalikud ülestähendused rahvamälestustest, joonistused ja teadusmeeste ( J.G Georgi ja A.W. Hupeli ) avaldatud materjalid. 1 Eesti rahvarõivas püsis ja arenes edasi ka 19. sajandil, omandades linnapärisusi (puuvillane vabrikuriie, ostetud pitsid, moelehtedest võetud mustrid). Uute
jooni (pun puuvillane lõng tikandites ja sissekootud kirjades) Põhja eesti Üsna väiksed paikkondlikud erijooned See piirkond uuendustele kõige vastuvõtlikum Rannaalad-soome mõju Peipsipõhjarannikul vene ja vadjapäraseid jooni Tln a ümbruses kodunesid ja levisid üle maa mitmed europpa moerõivatsega seotud nähtused _meestel põlvpükstest ja vatist koosnev ülikond naistel pikitriibuline seelik ja indigogoa tumesiniseks värvitud villased kangad. Naised kandsid varrukateta särki ja selle peal lühikest varruktaega pihakatet käiseid Iseärasuseks oli lillkiri.................. 14. Nimetage neitsi Maarjaga seotud rahvakalendri tähtpäevad ja andke lühike ülevaade nende tähtpäevade kombestikust ja tähendusest. Paastumaarjapäev- Kirikukalendris tähistatakse Maarja paastumispüha, millega ta alustas
kuhu rajati mitmeid barokkehitisi toomkirik, raekoda, börsimaja) e) Talupojakultuur - Toit (rukkileib ja soolasilk ; jahu- ja tangupudrud ; herned, oad ; rikkalikum laud pulmade ja jõulude ajal ; kali ja õlu) - Uudseks Rootsi aja lõpul tubakas ja viin (põletati rukkist ; levis kõrtsikultuur - Riietusele mõjusid Rootsist tulnud moevoolud (pikitriibuline seelik ; meeste murumüts ja põlvpüksid) Eestimaa kubermang ehk põhja-eesti. Liivimaa kubermang ehk lõuna-eesti ja põhja-läti ning eriseisundiga saaremaa. Kindralkuberner rootsi kuninga määratud kõrgeim valitsusametnik (tallinnas ja riias) Rüütelkond aadlike seisuslik omavalitsusorgan (eesti-, liivi-, ja saaremaal) Maapäev rüütelkonna liikmete kokkutulek (3 aasta tagant)
nööbid. Põlva naise särki kaunistavad punase raanutehnikas sissekootud triipudega tikandid: krael, õlalappidel, varrukavärvlitel ja varrukapäras. Tänapäeval tuleb kirjad tikkida kolme kordse punase mulineega ja eelpistes lõngu loendades ning lõimelõngaga kirjalõnga sisse tõmmates. Kirjal antud pidev joon märgib sissetõmmatud lõnga( Lisa nr.4) 1.2 Põlvamaa neiu rahvariiete komblekt. 19. sajandi teisel poolel olid Põlva neidude ülikonna põhiosadeks särk, pikitriibuline seelik, villasest riidest pikkade varrukatega jakk (kampsun) või varrukateta liistik. Neiud käisid katmata päi või ehtisid end peopaela või pärjaga. Oluline oli vöö, mida neiud kandsid seeliku ülalhoidmiseks. Rõivastust täiendasid ja kaunistasid ehted ( sõled, preesid, hõbekeed, helmed). (R.Vill; Põlvamaa rahvarõivad,lk.3). Särk on õmmeldud linasest labasest riidest. Piki õlgu 7,2 cm laiused õlalapid. Särk ja õlalapid kaelaava juures kurrutatud
11-st plaanitust ehitati valmis 3. Talupojakultuur Eestlaste peatoiduks oli rukkileib ning kala. Kõige rikkam oli laud pulmade ajal ning ka jõulude ajal. Igapäevase kalja ja mõdu kõrval pruugiti pulmades õlut ja viina. Viina ja õlle turustamiseks hakkasid mõisnikud rajama kõrtse, nendes käimine muutus väga populaarseks. Põhiliseks elamutüübiks oli rehielamu. Rehituba oli kõigist külgedest piiratud kõrvalruumidega ning seega täiesti pime. Talurahva riietuseks oli pikitriibuline seelik, pottmüts, mutumüts, plisseeritud seelik, põlvpüksid jne. Talurahvakultuuri juurde kuulus lahutamatult torupill.
11-st plaanitust ehitati valmis 3. Talupojakultuur Eestlaste peatoiduks oli rukkileib ning kala. Kõige rikkam oli laud pulmade ajal ning ka jõulude ajal. Igapäevase kalja ja mõdu kõrval pruugiti pulmades õlut ja viina. Viina ja õlle turustamiseks hakkasid mõisnikud rajama kõrtse, nendes käimine muutus väga populaarseks. Põhiliseks elamutüübiks oli rehielamu. Rehituba oli kõigist külgedest piiratud kõrvalruumidega ning seega täiesti pime. Talurahva riietuseks oli pikitriibuline seelik, pottmüts, mutumüts, plisseeritud seelik, põlvpüksid jne. Talurahvakultuuri juurde kuulus lahutamatult torupill.
7 Marek Seelik (kört) oli XIX sajandi esimesel poolel ühevärviline poolvillane (linase lõime ja villase koega) valge, hall, must või sinine, allääres punastest villastest lõngadest palmitsetud kördipael. Pidulikele körtidele pressiti sisse kurrud, igapäevased võisid olla kurrutamata. XIX sajandi teisel poolel levis pikitriibuline seelik. Kihnu naiste jõukust hinnati seelikute rohkuse järgi. Igal Kihnu naisel oli aidas keskmiselt 20 kodukootud seelikut. Neid on väga mitmesuguste triipudega, kusjuures rahvatraditsioon määrab täpselt ära, millal mis liiki seelikut kanda. Mustad seelikud punase paelaga allääres on "päris leina riie", mida kantakse kõige lähema inimese, näiteks mehe, ema või lapse surma puhul. Meest leinab naine kauem kui oma last või ema. Mehe surma
riidest alaosaga. Varrukad, mis eriti pidulikel särkidel olid laiad, seati õlajoonel volti ning suus värvli külge kurdu. Põhja-Eesti rahvarõivaste iseärasuseks on lillkiri, mida tikiti madalpistes nii käistele kui tanudele. Omapäraseks jooneks on 19. sajandi alguses naiste peakattena pottmüts. Põhja-Eestis kodunesid esimesena ja levisid mujalegi mitmed uuema moega seotud nähtused - meestel põlvpükstest ja vatist koosnev ülikond, naistel pikitriibuline seelik, potisinine värv villastel rõivastel. 2. Kirjelda Eesti toidupärandit. Millal hakati Eestis kasvatama ja toiduks tarvitama. Mis toite neist tehakse? Teateid eestlaste argi- ja pidupäevatoitudest ning söömistavadest enne 19. sajandi teist poolt on üsna napilt. Teada on, et toit oli äärmiselt ühekülgne ja kasin. 19. sajandi keskpaigas toimunud talurahvareform parandas meie esivanemate toitumisolusid ja hakkas välja kujunema tänaseks tuntud Eesti rahvusköök.
kalja , aga ka omatehtud õlu või viina. Viina ja õlle turustamiseks alustati kõrtside rajamist. See sai talupoegade hulgas väga populaarseks. Seal levitati külauudiseid, tehti kaupa või mängiti pilli. Suitsetati vähe, sest tubakas alles levis siia. Valitsev elamutüüp oli rehielamu. Rehituba oli piiratud igast küljest kõrvalruumidega ja oli seetõttu pime. Valgust andsid ahi. Talurahva riietuse kujunemisel oli oma roll uutel moesuundadel, mis jõudsid siia Rootsist. Nt pikitriibuline seelik, naiste pottmüts, meest murumüts, meest põlvpüksid saartel jne. Talurahvakultuuri juurde kuulus ka torupill. Põhjasõda 1700-1721 Läänemeremaad sõja eel: Rootsi kuningriik oli saavutanud 17. sajandil oma kõige suurema võimsuse. Selle vastu olid Venemaa, Taani, Poola. Kõik nad soovisid omale saada osa Rootsi valdustest. Selleks avanes võimalus sajandi lõpul, kui paranesid Venemaa ja Poola suhted. Rootsi liitlased Inglismaa,
11-st plaanitust ehitati valmis 3. [ Eestlaste peatoiduks oli rukkileib ning kala. Kõige rikkam oli laud pulmade ajal ning ka jõulude ajal. Igapäevase kalja ja mõdu kõrval pruugiti pulmades õlut ja viina. Viina ja õlle turustamiseks hakkasid mõisnikud rajama kõrtse, nendes käimine muutus väga populaarseks. Põhiliseks elamutüübiks oli rehielamu. Rehituba oli kõigist külgedest piiratud kõrvalruumidega ning seega täiesti pime. Talurahva riietuseks oli pikitriibuline seelik, pottmüts, mutumüts, plisseeritud seelik, põlvpüksid jne. Talurahvakultuuri juurde kuulus lahutamatult torupill. PÕHJASÕDA 1700-1721 Läänemeremaad sõja eel. Rootsi kuningriik oli XVII saj teisel poolel oma võimsuse tipul. Läänemeri oli kujunenud peaaegu tema sisemereks, nii et isegi Taani, kes kõigi teiste riikide laevadelt oma väinades tolli võttis, ei võinud seda teha Rootsi omadelt. Poola,
herned, läätsed jne. Rikkalikult oli laud kaetud jõulude ja pulmade ajal. Igapäevaselt joodi mõdu ja kalja, selle kõrval pruugiti ka õlu ja viina. Rajati kõrtse, kus vahetati kuulujutte. Tubaka levik oli alles algstaadiumis. Elamutüübiks oli rehielamu. Pere kogunes rehetuppa, millesse valgust andis ahjusuu ja süüdatud peerg, ahju all said sooja ka loomad. Riietuse uuendused said alguse Rootsist. Nt tuli sealt pikitriibuline seelik ja meeste põlvpüksid. Talurahvakultuuri juurde käis ka endiselt torupill. 5. Põhjasõda Enne Põhjasõda olid Venemaa ja Poola tunnistanud Rootsi alasid Eestis Oliwa ja Kärde rahuga. Need rahud aga ei püsinud kaua, 1699 loodi juba Rootsi- vastane liit, mille peaeesmärgiks oli tagasi saada Rootsi poolt ära võetud maad. Liitu kuulusid Poola (kuningas August II Tugev), Taani (kuningas Frederik IV) ja Venemaa
annaabi.ee 
